Uuringus vaadeldi 7532 inimese suhteajalugu vanuses 18–60. Osalejailt küsiti, kas inimene vajab õnnelik olemiseks suhet, kas terve elu üksi elamine tähendab õnnetu olemist ja kuidas tunnevad end need, kelle abielu ei jäänud kestma.
Vastajatest 79% oli suurema osa elust abielus olnud, 8% oli elanud kas pidevalt või suurema osa elust vallalisena, 13% oli olnud nii suhtes kui ka lahus, uuesti abiellunud, leseks jäänud. Osalejatel paluti hinnata üldist õnnelikkust vanemas eas ja võrrelda seda oma grupi näitajatega.
Üllatusena selgus, et eluaegsetel vallalistel ja neil, kel suhted vaheldusid üksiolekuga, polnud õnnetunde sügavuses erinevusi. Armastuse kaotanud olid samal määral õnnelikud kui need, kes polnud seda kogenudki. Kuigi abielus inimesed pidasid end veidi õnnelikumaks, polnud vahe kuigi suur: 5 punkti skaalal 4, samas kui vallalised ja vahelduvalt suhtes olnud andsid vastuseks vastavalt 3,82 ja 3,7.
Uurijate sõnul pole õnne puhul abielu või selle puudumine kogu tõde. Võib olla õnnetus suhtes, aga elada vallalisena nauditavat elu, mida täidavad sõbrad, hobid ja töö. Seega tähtsustavad inimesed õnne saavutamise seisukohast partneri olemasolu üle, nendivad uurijad. Pigem tuleneb heaolu meelelaadist: kui suudad vallalisena õnne ja rahulolu leida, suudad seda ka hoida olenemata sellest, kas kannad abielusõrmust või mitte.
Kommentaarid (0)