Inimesed

Kahe kuuga 820 kilomeetrit kõndinud neiu: „Pikk matk rikub inimese ära.“ 

Helle Rudi, 31. juuli 2020 08:30

«Matkarajal on eestlased ebamaiselt mitte-eestlased – soojad ja siirad,» lausub Heleri Hanko. Naine kõndis kahe kuuga Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkateel maha 820 kilomeetrit!

«Lahtised külakoerad, puugid ja inimloomad,» loetleb Heleri (30) neid, kellega ta enim rajal kohtumist pelgas. Just pelgas, sest üksi metsas viibimises pole midagi hirmsat. Puuke tuli ka kahe kuu peale lõpuks kolm. Igal õhtul kompas matkaja kogu keha läbi – eriti hoolsalt kõrvatagused, põlveõndlad ja muud kohad, kus nahk pehmem. «Eks kõige magusam koht oli tagumiku peal,» vangutab naine pead. Ei jäänudki muud üle kui, pintsetid näpus, püksid rebadel ja telefonikaamera käes keerukat operatsiooni kiiruga läbi viia. «Olen korra borrelioosi põdenud, enam ei taha,» mainib loodusesõber. Ka külakoerte ja loomastunud kahejalgsetega läks seekord õnneks.

Kihnu Virvega metsasKui pandeemia kevadel kogu maailma seiskas, tekkis Heleri töödesse ja tegemistesse auk. Kuna tavaliselt on naisel just suvel tööd rohkem, avanes nüüd õige võimalus ülemuselt pikem puhkus küsida. Viis aastat tagasi kõndis naine Oandust Iklasse, mis oli toona 375 kilomeetriga pikim RMK matkatee. «Öeldakse, et pikk matk rikub inimese ära – ja nii ongi. Teed ühe ära ja see hakkab kummitama,» kinnitab ta. Hinge jääb pidama igatsus elurütmist, mis on täielik vastand linnaelule.«Mida pikem teekond, seda erinevamaks tempod muutuvad,» põhjendab Heleri eelistust üksinda kulgeda. Paar inimest küll on, kellega tahaks koos matkamist proovida, aga jäägu see mõneks teiseks korraks. Päris ihuüksi naine aga pikal teel ei olnud. Esimesed 300 km saatis teda labradori retriiver Steffi (11), kes ka viis aastat tagasi seltsi pakkus. «Põhimõtteliselt võtsin Kihnu Virve metsa kaasa. Steffi on samuti vana, kuid väga-väga väärikas,» naerab omanik.Kogenud matkasellilt võttis teatepulga üle sama tõugu uljas Finn (1,5), kes paraku hakkas peagi lonkama ja saadeti korraks n-ö sinisele lehele. «Ma ei tea, kas ta hiljem kodus ka lonkas. Võib-olla muretsesin üle. Kokkuvõttes tundus lihtsam üksi kõndida,» jäi seekord Finni panus tagasihoidlikuks. Heleri tõdeb, et lemmikutega ei julge ta riske eriti võtta – enda piire tunned, nende omi mitte. «Koos kõndida on kindlasti julgem, samas läheb rohkem aega ja läbitav vahemaa tuleb väiksem. Metsas on ju niipalju uut ja huvitavat, mis koera rajalt kõrvale tõmbab.»

Samal teemal

13.08.2020
PUHKUS METSAONNIS: mida tunneb linnanoor, kes peab hakkama saama ilma interneti, vee ja elektrita?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee