MUINASJUTTUDE MAALIJA: «Ma olen alati nautinud laste joonistamist, neis on nii palju huvitavat ja väljendusrikast. Saan lastega suurepäraselt läbi, Käsmus suvitades tiirles neid mu ümber vahel kümneid,» on Siima Škop ühes intervjuus tunnistanud. Foto on tehtud 2012. aastal.Foto: Tanel Meos
Inimesed
29. juuli 2020, 18:30

Muinasjuttude maalija Siima Škopi tütar: „Vaatasin lapsena lummatult seda võõrasema hirmuäratavat pilku…“

«Paljud raamatud, kuhu mu ema pilte tegi, on ilmunud kordustrükkidena. See näitab, et ema elab oma teostes edasi,» ütleb muinasjuttude maalijana tuhandete laste südamesse pugenud kunstniku Siima Škopi tütar Zoja Mellov.

«Paljud raamatud, kuhu mu ema pilte tegi, on ilmunud kordustrükkidena. See näitab, et ema elab oma teostes edasi,» ütleb muinasjuttude maalijana tuhandete laste südamesse pugenud kunstniku Siima Škopi tütar Zoja Mellov.

Zoja sündis Siima Škopi ja tema abikaasa Viktor Mellovi (kirjanikunimega Andres Vanapa) teise lapsena. Kui perekond Tallinna kunstihoones asunud uude koju kolis, algas ka Siima karjäär raamatuillustraatorina. Enne töötas ta põhiliselt graafiku ja plakatikunstnikuna.Zoja (70) meenutab, et mingit eraldi töötuba emal kuuendal korrusel asuvas kunstnikukorteris polnud – ateljeenurga moodustas lihtsalt osake elutoast. «Ema töö oli perele kogu aeg nähtav ja jälgitav. Ta oli selles suhtes väga lahke, et jagas oma loometööd nii abikaasa kui ka lastega,» möönab Zoja. Küsis vahel ka nõu. Ja nõnda oligi Zoja koos vanema vennaga kogu aeg ninapidi loomingu loomise sees.Žanrid ja ajastud, millesse süüvima pidi, olid ju väga erinevad – seetõttu tuli nendeks detailse täpsusega valmistuda. Veel enne eskiiside ja jooniste valmimist süvenes Siima kostüümiajalugu, arhitektuuri, disaini ja sisekujundust käsitlevatesse teatmeteostesse, et valmiva pildi olustiku loomisel olla ajastutruu. Koduses raamatukogus leidus arvukalt teoseid, mida ikka ja jälle sel otstarbel sirvida sai.

Siis, kui ema segada ei tohtinud«Eeltöö oli väga-väga pikk, enne kui ta trükikotta minevat nii-öelda puhast versiooni tegema hakkas,» tähendab Zoja. «Vaat siis tuli küll toas kikivarvul kõndida, ema ei tohtinud segada, sest iga väikseimgi pintsliga tehtav nüanss oli ülioluline. Kui tema töid praegugi vaadata, on need ju väga täpsed, samas muinasjuturaamatute puhul väga muinasjutulised.»Kõigi nende muinasjuturaamatute puhul on ju Siima käekiri hetkega äratuntav ja lapsepõlves nähtu on kinnistunud aastakümneteks meie kõigi mällu, et mitte öelda kogu eluks. Nii läks ka Zojaga – lapsena süvenes temagi eeskätt ema joonistatud muinasjutupiltidesse. «Kui oled lapsena seda kõike oma silmaga pealt näinud, on tegelikult raske valikut teha,» lausub naine, kui paluda tal suurimad lemmikud välja tuua.

Edasi lugemiseks: