KUNINGAKOJAD | Suurvürst Konstantinist sai keiser vastu tema tahtmist

Romanovite dünastia järeltulijana kuulutati suurvürst Konstantin Pavlovitš Venemaa keisriks ja oli juriidiliselt mõned nädalad isegi võimul. Tegelikult ei valitsenud ta ühtegi päeva.

Konstantin sündis 1779. aastal. Tema isa oli keiser Paul I ja vanaema Katariina II. Väidetavalt andiski poisile nime võimas Katariina Suur, kelle tulevikuväljavaates pidi pojapojast saama taastatud Bütsantsi keiser. Noore suurvürsti õpetajaks sai Saaremaal sündinud Vene diplomaat Karl Magnus Osten-Sacken, kes haris väikest Kostjat enam kui kümne aasta jooksul. Poiss ei tahtnud kuidagi raamatuid lugeda ja põhjendas huvipuudust õpetajale väga ninakalt: «Ma ei taha lugeda seepärast, sest näen, kuidas te pidevalt lugedes päev-päevalt lollimaks muutute.»Kui noormees sai 20, annetas isa talle tsesareevitši (kroonprintsi) tiitli. Samal, 1799. aastal võttis Konstantin juba edukalt osa kindral Aleksandr Suvorovi juhitud sõjakäikudest Euroopasse.

Vend venna vastuEdaspidi siduski suurvürst elu suuremalt jaolt armeega. Ta kamandas kaardiväelasi Austerlitzi lahingus, osales prantslastevastases Isamaasõjas ja hiljem sõdis mitmel pool Euroopas. Lõpuks teenis Konstantin välja kindraladjutandi auastme.Pärast Paul I surma ja vanema venna Aleksander I troonile tõusmist sai Konstantinist vastavalt isa testamendile 1801. aastal ametlikult troonipärija. Ent mõrvatud Paul I seadust hakati kohe rikkuma, sest ametisse vannutamise tekstis ei maininud uus keiser nooremat venda poole sõnagagi. Tehti küll juttu järglasest, kes nimetatakse millalgi tulevikus ametisse, kuid konkreetset nime välja ei hõigatud. Põhjus peitus selles, et isa mõrvas kaudselt osalenud Aleksander I ihkas oma järglasena troonil näha omaenda poega, keda polnud selleks ajaks veel sündinud. Ajast ette rutates olgu öeldud, et Aleksander sai ametlikust abielust vaid kaks tütart ja needki surid lapseeas.