PEREGA REISILE | Ringreis Hiiumaal püüdes käia just neis kohtades, kus enamus inimesi ei käi

Laupäeva hommikul oli äratus meil kell üheksa Kõrgessaares Raili vanemate kodus ja plaanis ringreisi alustada juba kella kümnest. Kuna eelmisel õhtul istusime üsna kaua üleval ja Lisettel oli võõras kohas magamisega raskusi, siis tema jäi lõpuks magama minu rinna peal lamades. Mina omakorda ühel lühikesel diivanil, kus ei olnud mingit võimalust jalgu sirgeks lükata. Seega minu öö möödus selliselt, et küll olin ühel küljel jalad üle diivani ääre, siis selili nii, et sain jalad tõsta üles ja toetada seinal asuvale riiulile. Lisette ärkas tihti ja siis kinnitasin talle, et kõik on hästi ja ta võib edasi magada. Seega see hommik ei olnud minu jaoks just kõige erksam.

Ka ei pidanud paika meie plaan sõidu alustamise osas ja teele asusime alles kell 11. Sõitu alustasime Kõrgessaarest, mis asub saare põhjakaldal (loodeosas) ja sealt hakkasime sõitma läbi Kärdla Käinasse (saare lõuna kaldale). Hiiumaa plussiks on see, et saar ei ole väga suur ja seega on võimalik soovi korral ka ühe päevaga teha peale lausa mitu tiiru. Seiklesime kolme autoga, sest kokku oli meid 11 – meie pere lapsi neli (Marek, Kätlin, Neleliis ja Lisette), Raili ema Katrin ja Raili õepere, kus on hetkel veel neli liiget, aga juba sügisel sündimas ka kolmas laps. Autode vahel jagunesid lapsed nii, et igas peatuspaigas said lapsed ise valida, kas sõidavad meie autos või vanaemaga koos.

Esimeseks külastuspaigaks oli Salinõmme sadam, kuhu jõudes ootas meid ees üllatus, milleks oli kõrge võrkaed ning keelumärgid teatega, et sealt edasi pole võimalik pääseda. Marek julge, aga äärmiselt peenikese poisina demonstreeris küll, kuidas on võimalik värava alt edukalt sisse ja välja käia, kuid kuna meist enamusel ei olnud tahtmist kõhuli roomata ja piire katsetada, kas jääksime värava alla kinni või mitte, siis otsustasimegi sealt ringreisi jätkata.

Järgmiseks peatuspaigaks oli Sarve poolsaar ja sealne kivine rand – saare ida-kaldal kohe Heltermaa kõrval, kust väga hea koht vaadelda ja jälgida praame, mis suunduvad sadamasse ja tagasi – kui peaks kellegil olema liiga palju aega ja veider soov sellist vaatlust teha. Tegemist väga ilusa kivise rannaga, kus peamiseks tegevuseks sai ilusate kivide otsimine, mis on üldse lastele üks lemmiktegevus. Huvitavaid kive seal rannas on aga palju – erinevad paekivitükid, mille sees aegade jooksul kivistunud mereelukad, mis on muutnud kiviplaadid omamoodi kunstiteosteks, mida võib pikalt vaadelda ja ikka leida sealt veel detaile ja mustreid.

Edasi jätkus meie sõit põhja suunas, kus tegime peatuse Kallaste panga juures (Vahtrepa külas). Tegemist on huvitava paekivist pangaga, mis asub sisuliselt keset metsa ja on seeläbi tavapärasest mõnevõrra erinev vaatepilt. Panga servalt viib alla korralik puidust trepp ja võimalik on ronida ka paekivist servade peal.

Hellamaa kiigeplatsile jõudsime umbes lõuna ajal ja kuna seal on suur külakiik, siis olid lapsed hetkega nagu naelutatud kiige külge. Külaplatsil käis parajasti aktiivne talgutöö ja seetõttu oli seal rahvast päris palju. Lastele on sinna ehitatud erinevad ronimiskohad ja ka üks väiksem kiik. See oli järjekordseks heaks tõestuseks, et lastel pole õnneks palju vaja – kui enne olid kivid mererannas, siis nüüd kiiged. Muidugi selgus seal paigas see asi, et lastel on õnneks vaja ka süüa ja siinkohal hakkasid arvamused erinema – kuigi meil oli planeeritud teha päevane grillimine mõnes kaunis paigas, siis vanemad lapsed arvasid, et neile see variant kohe üldse ei sobi ja oleks ikka vaja sõita Kärdlasse burgerit sööma. Mõningase võimuvõitluse tulemusel kuulutasime end kaotajaks ja asusime sõitma Kärdla keskväljaku juurde. Kui ma olin endale burgeri välja valinud, siis selgus, et mul ei ole enam autos ei jakki ega ka selle taskus olevat rahakotti. Otsisime kogu auto läbi ja hakkasime mõtlema, kuhu sai see küll kaduda. Ainsa võimalusena tuli pähe variant, et võisin selle unustada Käinasse Raili õe juurde, kust me hommikul läbi käisime. Mureks aga see, et Käina asub Kärdlast ca 20km kaugusel ja me olime ju burgeriputka ees ning kõhud olid tühjad. Egas muud üle jäänud, kui tuli äärmiselt õnnetu nägu pähe manada ja pöörduda Raili ema poole, kas ta ehk saab seekord meile söögiraha laenata. Kuna olen ju saanud kunagi 12 aastat ekspertkoolitust, kuidas ilma kodutöid tegemata on võimalik saada kätte lõputunnistus tehes ette kurva kutsika silmad, siis oli sellest ka seekord abi. Saime kenasti kõhud täis süüa ja siis sõita sellel päeval juba teist korda Kärdlast Käinasse.

Tänu sellele vahejuhtumile tegime kiirelt ka edasised plaanid ringi ja võtsime eesmärgiks käia Emmastes ja Sõru sadama kandis (Saare lõunarannikul edela suunas). Sinna jäävad ka veel Sõru tuletornid ja Tohvri katakombid (II maailmasõja aegsed ehitised). Tegemist võimsa betoonist ehitisega, kus kunagi asus suurtükk, millega oli võimalik lasta ca 25km raadiusega, selle juures maaalused ruumid, kus hoiti ilmselt laskemoona, toimus suurtüki laadimine ja ilmselt veelgi mingid ruumid.

Kell oli saanud 16.00 päeval ja Raili õe pere arvas, et nemad rohkem ei soovi enam ringi rännata. Samuti arvas ka Raili ema, et tema sõidab Kõrgessaarde koju ära. Meie aga soovisime veel midagi aktiivset teha. Nägemata oli veel Hiiumaa kõrbeks nimetatav Kaibaldi liivik ja mina polnud näinud ka seda kurikuulsat Hiiumaa Eiffeli torni. Alustasimegi tornist. Minu jaoks oli päris üllatav, et tegemist päris suure seikluspargiga ja see Eiffeli torn on vaid üks osa kogu pargist. Kuigi kogu park on mahutatud üsna kitsastesse tingimustes krundile nii, et erinevad majakesed, ronimiskohad, seiklustoad, muuseumiosa, batuut jms, siis jätab see just täiesti omanäolise mulje. Meelde tuli kohe Pipi Pikksuka segasummasuvila, sest see oli parim sõna, millega seda seal kirjeldada. Lastele on seal tegevust aga küll ja veel ning ka suurtele jätkub põnevust. Ainuüksi puidust ehitatud kõrge Eiffeli torni otsa ronimine on juba paras julgustükk, sest tegemist on tõsiselt kõrge ehitisega. See-eest on aga torni tipust vaade väga kaunis ja näha on Hiiumaa kaunis rannajoon saare põhjakaldal ning ümbritsevad metsad ja külad.

Väga vahvaks atraktsiooniks on seal kaks poomi, millel on võimalus pidada nuiavõitlust kuni nõrgem poomilt alla kukub. Ühel poomil on all turvavõrk, aga teine võitluspaik on tehtud tiigi kohale ja kaotaja plärtsatab otse vette. See võitlus jäi mul seekord küll pidamata, aga usun, et võib olla päris vahva vaatepilt, kui seal peaksid kokku saama paar tugevamat Eesti mehepoega. Kui pea kõik ronimiskohad olid läbironitud, majad külastatud, kiiged kiigutud, siis oli plaanis veel üles otsida Hiiumaa keskel paiknev Kaibaldi liivik – ehk kõrbe meenutav liivaväli. Tegemist on suurima liivikuga Eestis, mis on tekkinud mitme põlengu tagajärjel, milles süüdlaseks sõjaajad ja nõukogude sõjaväel, kes seda ala kasutas tankodroomina.

Sellesse maagilisse kohta jõudmine polegi aga kõige lihtsam, sest sinna viivad kruusateed, kus on palju paksu ja lahtist kruusa ning sellel sõitmine nõuab päris korralikku tähelepanu ja ettevaatlikust. Ühel hetkel muutub kruusatee metsateeks ja siis omakorda väga liivaseks teeks, mis lookleb mööda künkaid üles-alla ja nõuab juba maastikuvõimekusega masinat, et seda teed muretult läbida. Meil aga sellist masinat ei olnud ja nii olimegi sunnitud auto jätma umbes kilomeetri kaugusel ja lõpuosa läbima jalgsi. Jalutuskäiku võimendas seegi, et Lisette arvas, et ta on suur tüdruk ja soovib seal ise jalutada, mis tähendas aga seda, et iga paari meetri tagant tegi ta peatuse, et saaks veidi liivaga mängida. Selliselt võttis see jalutuskäik meil üksjagu aega. Küll aga oli sinna minek seda vaeva väärt, sest selline liivaväli on ikka päris harjumatu vaatepilt.

Soovisin teha Marekuga vahvaid hüppamise pilte ja selleks valisin välja teisel küljel asuva kõrgema serva, kust ta saaks alla pehme liiva sisse hüpata. Koht ei tundunudki kuigi kaugel olevat, aga nagu kõrbes ikka, siis on vahekaugused väga petlikud – me jooksime üsna tükk aega kuni jõudsime soovitud kohta. Pildid tulid väga vahvad ja just sellised nagu olin soovinud.

Kui olime liiva sees jalutanud, jooksnud ja hüpanud ning seda kõike ligi 30-kraadises suvekuumuses, siis mina oleksin täiesti vabatahtlikult kukkunud esimesse veekogusse, kui seda oleks seal vaid olnud. Ehk siis ikka päris tõeline kõrbeelamus, kus juba poole tunniga sai hakata igatsema vee järele. Seekord keegi meist õnneks janusse ei surnud ja pärast sama pikka vantsimist jõudsime tagasi auto juurde. Edasine plaan oli sõita Kõrgessaarde Raili ema juurde, kus ootasid juba ka kõik teised, et siis hoovis istuda, grillida ja jutustada/toimetada. Sellest kõigest, mida seal aga terve õhtu jooksul räägiti ajalugu seekord vaikib. Kes soovib teada, see peab ise sõitma Hiiumaale ja seda kõike seal ise kogema.

Tarvol on üks omamoodi pere, mis koosneb pereema Railist, temast ja nende viiest lapsest, kellest kolm on Raili eelnevast kooselust (Marek 11 a, Kätlin 9 a, Neleliis 5 a), siis Tarvo varasemast kooselust 5aastane poeg Hendrik ning paari ühine tütar Lisette, kes on 2,5aastane. Oma blogis kirjutab Tarvo erinevatest seiklustest ja ettevõtmistest, mida nad perega teevad.

Loe nende blogi: https://www.peregareisile.ee/ ja külasta Facebooki lehte.