Foto: Andra Nõlvak
Kultuur
17. juuli 2020, 18:05

LUGEMISSOOVITUS | „Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks.“

Raamatu tagaküljel seisab, et see on raamat, mille motoks sobib sõna otsest mõttes ütles „Mis ei tapa, teeb tugevaks“ ja see sobib saja protsendiliselt. Natalie Queiros „Ikka veel elus“ on lugu tõelisest võitlusest oma elu eest. Elu eest, mida enam sellisel kujul nagu ta seda teadis, pole.

Kaheksandat kuud rase Queiros jalutas panka, kui teda rünnati ja pussitati lihanoaga üheksa minuti jooksul kakskümmend neli korda. Sellest hetkest muutub kogu tema elu igavaseks. Ta kaotab iseenda, oma mehe, kellega nii väga ühist tulevikku ootas ja kelle last kandis.

Lisaks algas võitlus veel sündima lapse pärast, kes tuli siia ilma täiesti teisel moel, kui ema iial ette kujutanud oleks ning tulevikus saadab teda ühel ja samal päeval kaks elumuutvat sündmust – lapse sünd ja jõhker pussitamine.

Kes meist on aga nii tugev, et totaalselt hävitatud elu kokku riisuda ja edasi sammuda? Alla anda ei ole võimalus, sest tal on veel kaks last, kes teda vajavad. Kuidas sa astud taas tänavale, kui sulle meenuvad vaid mälupildid sellest kohutavast hetkest. Kuidas sa vaatad peeglisse, kui inimene, keda sa sealt näed, ei ole enam sina?

Kui habras on tegelikult kõik see, mis täna meie ümber on! See on raamat, mis paneb mõtlema selle üle, kui väga peame väärtustama seda, mis meie ümber on. Ent samas, ei tea me kunagi millal see muutub, miks see muutub ja kelle käe läbi. Meie kõige lähedasemad inimesed võivad meid täiesti ootamatult üllatada ja mitte tingimata positiivses mõttes.

Ma ei kujuta ette, mida see naine on läbi elanud ja loodan kogu südamest, et ei jõua sellele tundele kunagi ligilähedalegi. Ent teda tundmata ja tema kohta veidi infot otsinuna, elan ma südamest kõigile tema tegemistele kaasa, et see naine on Võitleja suure algustähega.