„Mäe tippu ja tagasi“, Triin SinissaarFoto: erakogu
Kultuur
3. juuli 2020, 11:52

LUGEMISSOOVITUS | Kas põgenemine vaimsete praktikate maale ikka toob oodatud hingerahu?

Kolmekümneselt peaks inimene elama oma kõige õitsvamaid aastaid, mil elu on paika loksunud ning teatav rahugi hinge saabunud. Mis saab aga siis, kui see nii ei ole? Kas oma varju eest põgenemine toob oodatud õnne või tuleb saadud hoobid ikkagi esmalt alla neelata? 

Mirt, Luukas ja Johan, kes justkui peaks nautima oma elu kõrghetke, on aga kõik omal moel hoopis ummikusse jooksnud. Televisioonis operaatorina töötav Mirt vaevleb migreenihoogude käes ning tunneb end kindlalt vaid kaamera taga olles. Teda painab minevikusündmus, millest ta ei saa üle ega ümber, ja ta ei tea, kas ta tahakski seda. Andekas muusik ja helirežissöör Luukas satub allakäigutrepile, kui tema esikalbum plagiaadiks tembeldatakse. Pärast seda pole mees ennast veel kordagi jalule saanud. Ebakindlus ei lase toimida ka suhtel naisega, keda ta justkui armastab, aga samas ei ole ta ka selles kindel. Aastate eest Saksamaale elama ja režissööritööd tegema suundunud Johangi ei suple just elumere lainetel – lisaks sellele, et ka teda painab minevikus juhtunu, ei ole ka mehe tervis korras. 

Ühest spontaansest hetkest saab aga alguse nende kolme ühine tööots. Pealegi selgub lennujaamas kohtudes, et kaks neist on olnud – või õigemini – on ikka veel abielus... Filmivõtted viivad nad esialgu Delhisse, otsima Dechen Rinpotšet – laamat, keda Johan meeleheitlikult leida püüab, kuid kes nende eest justkui saatuse kiuste kogu aeg sammukese ees liigub. Olude sunnil kujuneb teekond seikluseks läbi mitme India osariigi, alt lauskmaalt üles Himaalaja mägedesse. Sedamööda, kuidas India neile kõigile naha vahele poeb ja omavahelistesse suhetesse üha rohkem pinget loob, on nad ikka ja jälle sunnitud seisma silmitsi mälestustega, mis ootavad lahtiharutamist. Kas rännak vaimsete praktikate maale toob oodatud rahu?

„Mäe tippu ja tagasi“ (Varrak, 2020) on Tallinna Linnateatri dramaturgi Triin Sinissaare esimene romaan, mis on autori enda sõnul paljuski inspireeritud kahest reisist, kus tal õnnestus käia – India ja Bhutani pühapaikadesse ning Ladakhi kloostritesse. Seetõttu ei olegi imestada, et raamatut lugedes oleks justkui ise seal kõike seda kogemas. Tõeliselt kaasahaarav lugu kolme noore inimese eneseotsingutest – hirmudest ja kõhklustest, leppimisest ja lahtilaskmisest.