Pere ja lapsed

PEREGA REISILE | Retk läbi Harku valla – ülikaunid Eestile mitteomased loodusvaated 

Tarvo Alev, 12. juuli 2020, 10:30
Foto: Tarvo Alev
Seekordne lugu ühendab endas nii ringreisi lastega Harku valla põnevates ja ilusates paikades, aga ka üsna põhjaliku fotosessiooni taustalugu. Mardi ja Kristeli fotosessioon oli teemaks juba alates mai algusest, kui Kristel soovis teha oma elukaaslasele kingitust ühe kauni pildiseeria näol.

Erinevaid mõtteid oli meil väga palju kuni ma juuni keskel pakkusin välja võimaluse teha üks pikem ringreis ja selle raames rohkelt väga erinevaid pilte. Valisin välja trajektooriks meie koduse Harku valla ja just sellised paigad, kus vähem käiakse ja osasid võib-olla üldsegi ei teata. Harku valla kaunites paikades käin päris palju fotosessioone tegemas, sest siin on enam-vähem kõike – kaunist metsa, huvitavaid mereäärseid paiku, pankrannik ja väga erilised liivakivist seljakud, uhked mõisad ja hoovid, ilus jõgi ning palju muudki. Fotosessioonideks looduses lausa ideaalne paik ja mis kõige olulisem – kõik paigad asuvad üsna lähestikku ning seega saab fotosessiooni korraldada nii, et käia mitmes erinevas võttepaigas ja tulemuseks väga erinevad pildid.

Samal teemal

Veel enne kui kirjeldan meie päeva, siis lühidalt tutvustan seda fototööd, mida teeme sisuliselt kogu perega – väga paljudel välisessioonidel on laps või lapsed meiega kaasas ja mitmetel kordadel on suuremad lapsed ka abiks olnud. Kui fotosessioonid toimuvad meie koduses stuudios Tabasalu südames, siis on ka seal Lisette alati juures. Raili on abiks kleitide valikul ja klientidele kleitide selgapanekul ning sättides nad kenasti valmis – ka lokkide tegemine on üsna tihti see, mis on tema ülesandeks. Välisessioonidel aitab ta valguse peegeldamisel, tossupommide süütamisel ja mistahes muude detailidega, mille osas parajasti abi vajan.

Meie fotostuudio eesmärgiks on pidevalt areneda ja ennast ületada. Näiteks lastele suunatud ainulaadses Muinasjutustuudios püüame välja mõelda pidevalt uusi temaatikaid, ehitada uusi rekvisiite, otsida uusi põnevaid detaile ja pidevalt paigutada stuudiot ringi, et pildid tuleksid ainulaadsed ning põnevad. Ka välisessioonidel – olgu need siis perepildistamised, lapseootuse fotosessioonid või ilusessioonid paarile või üksinda – püüame alati otsida uusi põnevaid kohti ja luua pilte, mis on kõikidest eelnevatest erinevad ja loomulikult ka paremad. Minu eesmärgiks pole just alati peegeldada reaalsust võimalikult ehedalt, vaid pigem just loovamalt ja muinasjutulisemalt – nii inimesi kui ka olustikku – seega mängin hilisemal töötlusel julgelt värvide ja kontrastidega – küll aga püüan juba pilti tehes saada kõik detailid paika, et hilisemat töötlemist oleks võimalikult vähe. Palju on ka neid nüansse, mida photoshopis polegi võimalik muuta – näiteks valgus modellide asetused, poosid, näoilmed, pildi kompositsioon jms peab olema paigas juba pilti tehes, sest neid asju hiljem muuta pole võimalik.

I Maailmasõja aegne varjend ja Naage koopad

Oma fotoretkega alustasime laupäeval kell 16.00 Tabasalu keskelt ja liikusime kahe autoga, millest meie omas olime meie Railiga, Lisette (2,5a) ja Marek (11a) ja teises Mart ja Kristel. Sõitsime esmalt I maailmasõja aegsete kaevikute ja varjendite juurde, mis asuvad Naage tee ääres üsna sellises kohas, mis on päris korralikult varjatud ja kuhu pole ka ühtegi viidet. Seal vaatasime üle riietevalikud, mille osas sai ühiseks otsuseks „punane stiil“ ja teemaks mõnevõrra humoorikamad ja lihtsamad pildid. Asukoht on seal pildistamiseks tegelikult üsna keeruline, sest kõrge mäeserva sisse rajatud betoonist varjend jätab keskpäevase terava päikesega tugeva varjujoone ja eraldab selle ees oleva mäeserval oleva ala justkui kaheks. Kokku tegime seal neljas erinevas stseenis ja liikusime edasi. Küll aga on sealne koht väga eriline ja põnev, sest sellist vaatamisväärsust ei kohta just iga päev – mäe serva sisse on ehitatud betoonist varjend, mis esmapilgul on üsna märkamatu, aga lähedalt vaadates on see ikka päris suur ja võimas.

Foto: Tarvo Alev

Veidi maad sealt Türisalu poole liikudes on mäe sees Naage koopad, mis on ka väga vahvaks vaatamisväärsuseks ka ilma fotosessioonita. Mart ja Kristel vahetasid kiirelt riided ja seekordseks valikuks olid veidi pidulikumad riided, et tekiks põnev kontrast ürgse koopa ja nende väljanägemise vahel. Koopas sees on mõnusalt jahe temperatuur ja väga niiske ning kohati lausa märg, sest koopa laest tilgub pidevalt vett, mis muudab savise maa üsna libedaks. Koobas on päris sügav ja madal ning selle kõige kaugemas tipus on üsna kummaline vaatepilt – seal on valge laud, 2 tooli ja laual Buddha kujud, lipp ja tegemist justkui kellegi templil või altariga. Igatahes tekitab see üsna kõheda tunde, kui sinna vaid taskulambi valgel siseneda – kui mingist nurgast peaks veel mõni kõhedam hääl kostma, siis võib eeldada, et nõrgema närviga inimesed tormavad kiiresti välja või kohe peale seda, kui on oma minestusest üles ärganud.

Meie tegime pilte koopa ees ja selleks, et pilt jääks veelgi põnevam, katsetasin ka tossupommi, mille süütasin ja viskasin koopasse – paraku jäi üks kivi täpselt teele ette ja seega ei lennanud tossupomm päris sinna, kuhu olin soovinud. See aga ei osutunud üldsegi probleemiks ja väga huvitav oli see, kui tavaliselt hajub suits tänu tuulele hetkega, siis seekord oleks saanud selle ühe tossupommi suitsuga ära teha pika sessiooni. Sealt koopasuust muudkui tuli ja tuli seda tossu välja ja see hajus üsna kenasti laiali ning tekitas väga huvitava efekti.

Türisalu panga alune mererand ja heinamaa

Veel oli mul sooviks teha mõned pildid vabamas ja humoorikamas stiilis sealsel heinamaal, et piltidele jääksid õnnelikud noored, kes kepslevad ja jooksevad suvisel heinamaal. Valisin koha välja, sättisin välgu paika ja juhendasin noori, mis hetkel peavad hüppama ja kuidas liikuma. See sai äärmiselt lõbusaks ettevõtmiseks, sest Mart ja Kristel pidid nö kepslema samas rütmis, vaatama teineteisele õnnelikult otsa ja liikuma aeglaselt minu suunas. Reaalsuses oli neil tükk tegemist, et kuidagigi suuta samas rütmis kepselda, teineteisele otsa vaatamine asendus südamest naermisega ja nii kordasime seda stseeni lausa kolmel korral kuni arvasin, et mul on olemas piisavalt väga lahedaid kaadreid. Lisaks oli mul tükk tegemist pildi tegemisega, sest õues oli niivõrd soe, et higi lausa voolas otsa eest üle silmade alla. Järgmiseks tuli retk tagasi üles, mis ei olnud ju ometi keeruline, kuid selles kuumuses arvasid noored inimesed, et „tegelikult ikka peaks hakkama trenni tegema“ – see peegeldus ka neis nägudes, kus kõik püüdsid näida vaprad ja tugevad, kuid olgem ausad – selline mäkke üles vantsimine võttis ikka korralikult võhmale.

Sellel ajal, kui mina noorpaari pildistasin, oli lastel rohkelt rõõmu kividest ja liivast ning soojast suvisest ilmas rannas

Tilgu koopad – müstiline vaatepilt, kuhu lähedale pääseb vaid mere poolt.

Viimaseks võttepaigaks oli mul valitud Tilgu koopad, kus ma polnud ka ise seni kunagi käinud, sest see on selline liivakivist pangaserva all asuv koht Tilgu sadama lähedal, kuhu pääseb ainult mere poolt. Hetkel on meri aga üsna madal ja seega arvasin, et pääseme sinna lähedale – küll ehk mitte päris kuiva jalaga, aga siiski nii, et ei pea läbimärjaks saama. See retk tasus end täielikult ära, sest vaatepilt seal mere ääres on võrratu – kõrged reljeefsed liivakivist müürid, mille sees on suuremad ja väiksemad koopad ning väljavoolavad allikad tumepunase liivaga jätavad väga ebamaise ja kindlasti mitte Eestimaise mulje. Päris kuiva jalaga seekord kohale ei pääsenud ja mina sain kohe aru, et mul pole midagi hõisata, sest mul oli vaja püksisääred üles käärida ning minna üksjagu kaugemale vette, et sealt pilte teha. Tegime pilte päris mitmeid ja sättimist oli üksjagu, et saada kätte parimad kaadrid, et ka noorpaar jääks piltidele võimalikult heas poosis ja valgus langeks korrektselt. Ma juhendan alati väga põhjalikult ja sätin inimesed pildile võimalikult detailselt – kui aga tegemist inimesega, kes esmakordselt sessioonil, siis kulub mõnevõrra rohkem aega sättimisele ja juhendamisele. Mardil oli see esimeseks korraks selliselt fotosessioonil olla.

Siinsetel piltidel näha meie teekond pangaserva alt liivakivist müüri äärde ja ka kõrvalt vaadates fotode tegemise protsess. Lastel oli samal ajal rohkelt tegevust paiga uudistamisega ja kõrgemal serval turnimisega.

Tarvol on üks omamoodi pere, mis koosneb pereema Railist, temas ja nende viiest lapsest, kellest kolm on Raili eelnevast kooselust (Marek 11a, Kätlin 9a, Neleliis 5a), siis Tarvo varasemast kooselust 5aaastame poeg Hendrik ning nende ühine tütar Lisette, kes on 2,5 aastane. Oma blogis kirjutab ta erinevatest seiklustest ja ettevõtmistest, mis nad perega teevad.

Loe nende blogi: https://www.peregareisile.ee/ ja külasta Facebooki lehte.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee