PEREGA REISILE | Seikluslik päev Pärnumaal põnevaid talusid külastades

Sellel päeval olime viiekesi – lastest olid meiega Lisette (2,5 a) ja tema vennad – Marek (11 a) ja Hendrik (5 a). Esimeseks sihtpunktiks valisime alpakade farmi, mis asub Ares, Pärnust veidi maad Tallinna poole. Sõit sinnani läks kiirelt, sest lastel oli tagaistmel nalja ja koos jutustamist palju ning seega saime sõita ühtlaselt ja peatusteta. Taaskord oli tegemist väga sooja ilmaga – varjus 28–30 kraadi sooja ja seega päikese käes võisid temperatuurid veel üksjagu kõrgemad olla.

Alpakade farm

Alpakade farmi jõudes oli näha, et me polnud kohe kindlasti mitte esimesed ja ainsad, kes sellel päeval oma sammud sinna seadnud olid. Kuigi ilm oli tõeliselt kuum, siis külastajaid jagus, ainult loomadel oli veidi raske olla. Saime teada, et Alpakad on pärit Peruu mäestikust ja nende jaoks oleks normaalseks temperatuuriks miinus 20 kraadi – seega see päev oli kõike muud, kui nendele meele järgi. Alpakadel oli karv seljast maha aetud, et selles kuumuses veidi kergem oleks hakkama saada. Seega soovitame seda kohta külastada just selliste ilmadega nagu nüüd, kui tundub, et pole mõtet välja minnagi, sest on sompus, tibutab ja tuuline, sest just jahedama ja isegi kergelt vihmase ilmaga on loomad erksamad ning liiguvad rohkem. Nüüd, kui suur kuumalaine on möödas ja keegi mõtleb, mida võiks lastega ette võtta, siis soovitan kindlasti seda paika külastada.

Farmi keskel asub maja, kus on piletimüük ja pood, kust on võimalik osta väga erinevaid meeneid ja villaseid tooteid. Ka on seal rohkelt lõnga müügil – kõik siis alpakadega seotud tooted. Ühel pool maja asuvad heinamaad, kus paiknevad kitsed ja alpakad. Platse on päris palju ja nende vahele on tehtud teerada, mida mööda külastajad käia saavad. Perenaine luges eelnevalt ka sõnad peale, et alpakade juures tuleb olla väga rahulik ja mitte joosta ega neid ehmatada, sest siis nad tulevad ka ligi ja neile on võimalik pakkuda porgandit, mida anti meile piletit ostes topsiga kaasa. Valget värvi loomad olid aktiivsemad ja neile sai süüa pakkuda, aga tumeda karvaga loomad oli lausa pikali maas ja magasid, sest nendele oli ilmselt see kuum päev üksjagu keeruline katsumus.

Majast teisel pool asus lammaste aedik, kus meile pakuti võimalust ka üks lambatall sülle võtta. Kohe sealsamas kõrval olid jänesed ja lisaks veel merisead ja veidi eemal suurem heinamaa ja aed, mille taga vaatasid vastu suured laamad. Alpakade farmis on hea see, et territooriumil on pidevalt rohelises särgis töötajad, kes lahkelt räägivad loomadest ja juhendavad inimesi, kuidas nendega suhelda, ning kellelt saab soovi korral küsida erinevaid küsimusi. Laamade juures tuli välja, et ühe looma nimeks on Dalai, mis pidi olema teatav traditsioon, et kõige esimene loom saab nimetuse Tiibeti usujuhi – dalai-laama – järgi. Lisaks saime teada, et nii laamad kui ka alpakad peavad elama karjades ja üksinda selliseid loomi pidada ei saagi, sest kui loomal puudub kaaslane, siis võib ta stressi tõttu lihtsalt surra.

Veel oli seal farmis näha kahte kängurut, kes küll peitsid end aedikus rohukõrte taha ja olid seal kõrge kuumuse eest varjus – mis sest, et need peaksid küll olema loomad, kes on kuumusega harjunud.

Alpakafarm: https://alpakafarm.ee/

Teispere talu – elav parkaed

Järgmiseks peatuspaigaks oli vaja leida pood, kust saaks kaasa osta rohkelt vett, sest seda kulus meil sellel päeval päris palju. Kui olime suutnud end külma veega veidi jahutada, siis hakkasime liikuma Teispere talu suunas, mille osas oli hästi positiivne meelestatus. Peretütar oli eelmisel päeval helistanud ja pikalt rääkinud talust ja selle ajaloost ning see jättis väga hea mulje kohast, mis on väga huvitatud, et neid külastaksime. Ainus mure oli see, et taevasse kogunes järjest enam tumedaid pilvi ja meie sõit oli täpselt suunatud sinna, kus need pilved kõige tihedamad tundusid. Üsna varsti läksidki taevased kraanid lahti ja ülikuum päikseline päev asendus tugeva vihmasaju, äikese ja tuulega. Ilma gpsi abita oleks seda kohta päris keeruline üles leida, sest talu juurde ei juhata ühtegi viidet. Hiljem tuli välja, et see ongi taotluslik, et kohale jõuaksid vaid need, kes tõesti tahavad sinna jõuda.

Kui jõudsime talu hoovile, siis oli vihm jäänud nõrgemaks ning me arvasime, et meie pere see väike vihm küll ei sega, kuid järgmisel hetkel tuli peale uus väga tugev vihmasadu koos eemalt kostuva müristamisega. Seega varjusime mõnusasse katusealusesse, kus on tehtud kohaliku ajaloo veranda, mille seintel on erinevad pildid, tekstid ja muud talu tutvustavad esmed ja materjalid. Meiega tuli sinna vestlema väga noorusliku olemisega perenaine Malle, kes esmalt otsis lastele välja mänguasjad, et neil oleks sellel ajal tegevust, kui meie jutustame. Rääkida oli Mallel väga paljust, sest selle talu ajalugu oli pikk ja põnev – see oli kuulunud tema vanematele, kes olid II maailmasõja ajal küüditatud ja hiljem küüditati ka nende vanemad. Talu võõrandati ja alles Eesti riigi taassünnil sai pere oma maad tagasi – hooned olid hävinud ja säilinud vaid üksikud maakivid, mille järgi sai oletada, kus oli mingi hoone asunud. Sellest ajast alates on Malle koos oma mehe ja lastega oma kätega üles ehitanud kauni talu, rajanud sinna uhke hoovi, jõesängi tiigi, mille keskel väike saar, kus asub suvine grillmaja ja väga palju muudki.

Mallel jätkus juttu kauemaks – oma lastest, kes nüüd juba täiskasvanud ja neilgi oma pered, kuidas lapsed tegelesid noorena võistlustantsuga, kuidas nad õppisid, töötasid ja mida teevad nüüd. Kuidas sündisid lapselapsed ja mismoodi on kogu perega kogu see koht seal uuesti rajatud ja üles ehitatud. Paksust fotoalbumist näitas ta jutule lisaks erinevaid fotosid viimasest 30 aastast.

Ühe foto juures ta peatus ja rääkis loo, kuidas äike oli löönud kasepuusse, mis kasvas nende hoovil. Keeras pildi meie poole ja palus vaadata teraselt, mida seal pildil näeme. Fotol oli näha leekides kasepuu, millesse välk oli löönud ja mis oli seepeale pooleks murdunud – tüve ja leegi kohal oli justkui kellegi nägu – meenutas naisterahvast, mida me siis Railiga ka välja ütlesime. Seepeale osutas Malle seinal oma vanaema pildile ja tõesti – see sarnasus oli väga hämmastav. See oli päris müstiline lugu sellest, kuidas tema vanaema kunagise perenaisena ka peale siit ilmast lahkumist talul silma peal hoiab ning seda valvab ning kaitseb – niivõrd oluline oli see paik selle suguvõsa jaoks.

Suure jutustamise käigus oli vihm jäänud nõrgemaks ja Malle tõi meile vihmakeebid, et saaksime teha väikese ringreisi. Selles talus oli igal ruutmeetril oma lugu ja perenaine võis rääkida pikalt ja kõigest – isegi igal põõsal on eraldi ajalugu, sest kõik on neil enda poolt istutatud ja kasvatatud. Käisime saarel, mis asub keset tiiki, kus oleks ilusa ilmaga võimalik sõita SUP-lauaga ja ka ujumas käia. Seejärel on väike küngas, kust on tehtud lastele rada tiheda „kuusemetsa“ alla – seal on lastele väike matkarada ja erinevad atraktsioonid, mille lõpus känd, kus sees ootasid lapsi kommid. Puude vahelt välja jõudes võtsid meid vastu viis lammast, kes ootasid aplalt leivapalukesi, mida lapsed neile toita said. Sealt edasi tegime ringi peale kogu talule, kus puude küljes on erinevad kellad, mis igaüks on ristitud pere lastelaste nimedega – samuti on igal lapsel oma ronimispuu. Lõpuks jõudsime ringiga tagasi algusesse, kus on puurid erinevate loomade ja lindudega. Seal on nii haned, kuked-kanad, aga ka faasanid ja pisikesed faasanitibud. Loomadest kõige põnevam on vaadata  ehtsat pesukaru, kes mööda võret üles-alla ronib ja siis oma käpa välja sirutab, et sõrmedega võtta perenaise käest leiba. Veidi aja pärast saab ta veel maiustamiseks faasanimuna, millega pikalt enne mängib ja keerutab, kuni siis osava liigutusega koore katki teeb ja asub maiustama. Jäneseid saavad lapsed ka ise paitada ja katsuda, kui pehme ja õrn on nende karv.

Uurisin perenaise käest ka seda, kes on need turistid, kes seal talus käivad ja keda nad sinna ootavad. Saime teada, et sinna on oodatud kõik – just lastega pered – ja seal on peetud nii laste sünnipäevi, jõule, aga ka isegi pulmapidusid ja muid üritusi. Kuigi perenaine oli olekult väga optimistlik, siis oli selgelt näha, et see aasta on eelnevatest erinev – tänu viiruseteemale on külastajaid vähe ja nende sooviks oleks kindlasti rohkem külastajaid vastu võtta. Siinkohal teengi üleskutse, et minge ja külastage seda paika – laste peale on seal väga palju mõeldud, sest algselt ehitatigi talu üles oma pere lapsi silmas pidades ja ka nüüd on seal nii oma lastelaste, aga ka võõraste laste peale mõeldud.

Kahe talu külastamine oli meid juba päris ära väsitanud, aga plaanis oli veel käia Küti-Uuetoa linnufarmis, mis asus sealt ca 20km kaugusel. Enne aga käisime kiiresti poes, et lapsed saaksid kiirelt kõhud täis süüa ja siis oleks ka rohkem jaksu ja energiat, et veel üks külastus ette võtta.

Teispere talu: https://teisperetalu.ee/

Küti-Uuetoa linnufarm

Peatselt jõudsimegi linnufarmi õuele. Sinna jõudmine on lihtsam, sest juba kaugelt hakkavad näitama ka viidad, mis külastajad kohale juhatavad. Meid võttis vastu selle koha perenaine, kes avas linnuaedikute väravad, ja saime oma ringreisiga alustada. Väiksemaid aedikuid ja erinevaid linde on seal tõeliselt palju ning perenaisel on iga linnu kohta rohkelt rääkida. Kõige esimesena võtsid meid vastu kaks paabulindu, kellest isane oli uhke sinise-rohelisekirju ja emane lumivalge. Puuri oli jäetud ka üsna suur muna, mille kohta perenaine rääkis, et toas inkubaatoris on haudumas ka selle paari muna ja seega peagi on koorumas väga huvitavate värvidega paabulinnutibu, kelles on nii valget, sinist kui ka rohelist. Isane paabulind on pika uhke sabaga, mille ta ka üsna kiirelt üles tõstis ja siis uhkustades näitas, milline suur ja ilus lind ta tegelikult on.

Järgmiseks olid aedikutes erinevate tõugude kaupa kuked ja kanad. Ma tegelikult isegi ei teadnud varem, et neid tõuge on nii palju erinevaid. Küll oli seal väga erinevate värvidega, suleliste jalgadega, uhkemaid harjadega, paljaste kaeltega, suletuttidega peas, suuremaid ja väiksemaid kanu ja kukkesid. Perenaine suutis iga puuri juures peatuse teha ja rääkida pikema loo konkreetsest tõust. Minul oli üsna varsti juba silme eest kirju, sest infot tuli niivõrd palju ja minu varasemast arusaamast, et on olemas lihtsalt üks kana, sai hoopis selgus, et see asi pole mitte üldse nii lihtne. Isegi kui on soov saada endale koju munakana, siis on võimalik valida suuremaid ja väiksemaid mune munevate ja isegi erineva kolestoroolisisaldusega mune munevate isendite vahel.

Kogu seda farmi peab üleval juba vanem paar, kelle lapsed on nüüdseks suureks kasvanud ja neil on juba omakorda lapsed – pererahval on kokku 6 lapselast. Neist vanemad käivad ka vahel farmis abiks ja tegutsevad giidide rollis – mis sest, et nad on vanuses 10-11, suudavad nad rääkida kolmes keeles ja tutuvstada külastajatele linde. Uurisin ka selle kohta, kui palju aega võtab seal toimetamine ja lindude eest hoolitsemine. Sain vastuseks, et igaks ööseks suletakse linnud oma majakestesse, mis võtab aega päris mitu tundi, ja just sellega perenaine alustabki, kui me lahkume, et sellega enne ööd valmis jõuda. Ka lindudele toidu ja vee panemine võtab aega pea terve päeva. Kui neil endil on vaja mingil päeval ära sõita, siis tulevad nende lapsed appi ja hoolitsevad niikaua talu eest.

Kui olime oma tuuri puuride vahel lõpetanud, siis juhatas perenaine meid kõrvalasuva katusealuse alla, kus oli väljas rohkelt käsitööna valminud ehteid, vaipu ja keraamikat. Just sellega tegeleb perenaine koos teiste kohalikega talveperioodil ning kõike on võimalik sealt ka kaasa osta. Lisaks saab kaasa osta erinevate lindude mune, hanerasva, kalkunikonserve ja palju muudki.

Küsisin perenaiselt sellegi kohta, kuidas see konkreetne aasta on nende farmile mõjunud. Kuigi naine püüdis jääda optimistlikuks, oli selgelt näha, et tegelikult on olukord keeruline. Kui tavapäraselt käisid neil erinevad grupid – lasteaia- ja koolilapsed ning ka muud suuremad grupid, siis sellel aastal on need kõik ära jäänud. Seega on nad tänulikud iga külastaja üle, kes neile sinna ekskursioonile tuleb. Taaskord minu üleskutse – võtke oma pere ja minge neid külastama – saate korraliku elamuse, tunduvalt targemaks ja võimaluse teha ka väike heategu, et aidata farmil toime tulla ja edasi areneda.

Küti-Uuetoa linnufarm: https://linnufarm.ee/

Pärnumaal on väga hea teha sellist talude külastamist, sest need asuvad kõik üsna lähestikku, ei pea kulutama palju aega autos sõitmisele. Meie poolt külastatud kolm talu jäid kõik 50 km sõidu sisse ja kolme koha vahel sõitmisele kulutasime vaid 45 minutit. Lisaks saime teada, et põnevaid kohti on Pärnumaal palju rohkemgi. Esialgu ei suutnud ma neid internetist üles leida – küll aga saime igast käidud kohast rohkelt soovitusi, kuhu veel minna. Üles on ka seatud selline projekt nagu „Romantiline rannatee“, mille alla kuulub rohkelt erinevaid talusid, toitlustuskohti ja vaatamisväärsusi, mis ühendab 250 km pikkuse teekonna Pärnu maakonnas. Projekti kodulehel on seda tutvustatud nii:

„Romantilise Rannatee romantika peidab endas laisku jalutuskäike mööda üksikuid paradiisirandu, rännakuid läbi idülliliste kalurikülade ja talumaastike, seiklusi salapärastes ning iidsetes paikades, päikselisi väljasõite piki lummavat rannikut ning hetki, mil nautida kõige kauneimaid päikeseloojanguid. Omaette võlu pakuvad matkad inimtühjas soos, lindudest rõkkavatel rannaniitudel, tervisest pakatavates luitemännikutes.“

Tarvol on üks omamoodi pere, mis koosneb pereema Railist, temast ja nende viiest lapsest, kellest kolm on Raili eelnevast kooselust (Marek 11 a, Kätlin 9 a, Neleliis 5 a), siis Tarvo varasemast kooselust 5aastane poeg Hendrik ning paari ühine tütar Lisette, kes on 2,5aastane. Oma blogis kirjutab Tarvo erinevatest seiklustest ja ettevõtmistest, mida nad perega teevad.

Lugu sellest, kuidas ükski plaan ei läinud nii nagu planeeritud ja lõpuks tegi pere meeletu ringi Eestile peale, saad lugeda SIIT!

Loe nende blogi: https://www.peregareisile.ee/ ja külasta Facebooki lehte.