Margus Lepa põetamisest: „Põetamine tähendab, et keegi vajab sinu – võimalik, et viimast – abi.“

Margus rõhutab, et esitab siin enda mõtteid, mis ei pea kellelegi eeskujuks olema. Pisaraid ta ei usu. Vaid ridade vahelt paistab läbi, et end küünikuna esitleva mehe kareda koore all on õrn hing.

„Toon alustuseks näite, pärast mida igaüks ei tahagi edasi lugeda. Kui keegi ahastab, et minu ema ja mina kannatasin ja mina nägin vaeva, siis ta ülistab ja imetleb ennast. Mina pidin apteeki jooksma, mina ei saanud öösel magada, mina näen seda siiani unes…“  juhatab Margus kätte jutu tonaalsuse.

Margus ei pea põetamist eneseohverduseks. „Ei oska ma ka siinkohal ahastada,“ muigab Lepa talle omaselt irooniliselt. „Põetamine tähendab, et keegi vajab sinu – võimalik, et viimast – abi. Eneseohverduse tähendust mina ei tea. Võimalik, et see on seotud suure ahastava minaga.“ 

Samas ei ole Margus pidanud kogu koormat üksi kandma. „Lapsed ja elukaaslane olid ikka ka abiks.“  

Ema, tädi ja elukaaslase ema

2013.–2015. aastani oli Margus kolme eaka naise kustumise tunnistaja. Arvet, mitu aastat tal tuli voodi ääres valvata, pole ta pidanud. „Eks see algab sujuvalt ja palju varem, kui tagumikuga voodiäärele jõutakse. Poeskäigud, järjest segasemad telefonikõned, kadunud ja nii-öelda varastatud asjad, kummalised külalised, keda tegelikult ei olnud, aga saa sa sellest otsekohe aru,“ räägib ta. „Nad olid kitsama suhtlusringi inimesed, kes ühel hetkel endaga ise enam toime ei tulnud. Ema, tädi ja elukaaslase ema. Käsitlen neid tervikuna, sest küsimus on põhimõttes, mitte isikuandmete täpsustamises.“

Margus ütleb, et vana inimene on mõne omadusega tagasi lapseeas, kui kogenematuse tõttu võis iga asi nuttu ja kisa põhjustada. „Nüüd on sama lugu, aga see johtub unustamisest ja enesekesksusest, mis tekib huvideringi ahenemise tõttu. Vana inimene ei muutu tigedaks, hakkab vaid välja elama elu jooksul saamata jäänud tunnustust. Naiste tundekeeled saavad tihtipeale rohkem räsitud. Aga elavad nad ikka, äkki just tänu sellele, kauem?“ küsib ta justkui iseendalt.

Ma ei olnud siiski põetaja, väidab Margus. „Ma ainult tegin kõik, et nii vanainimeste kui ka enda muresid ja koormust vähendada. Sellega kaasneb igapäevategevuste ümberkujundamine, aga ei midagi üle mõistuse. Päevakava tuli seada põetatava järgi ja ringisõitmist oli rohkem, aga mõtelda saab ka autos või unes.“

Kui enamalt jaolt voodis olev inimene on sul kodus, algab kõik puhtusest ja värskest õhust. „Sinna juurde käivad tabletid, korrapärane toit ja suhtlus. Muidugi pisteline pilk, kas ikka hingab, nagu peab. Niisugused need suhted üldjoontes olid.“ 

Valu leevenduseks

Valul on vanas eas teine tähendus. „Lastel on kisa ja nutt moodus, et neid tähele pandaks, nii on ka vanainimesega. Valusid leevendab sageli tavaline suhtlemine. Kui inimene on juba lamaja, tuleb talle nagu imikule anda ärkvel oleku ajaks mänguasju – olgu ristsõnu, lihtsaid suure kirjaga raamatuid, taskuraadio. Telefoniga kaasneb oht, et… usun, et vihje on arusaadav,“ jagab Margus kogemusi. „Ja kui tekkis soov saada marineeritud tomateid või lutsukommi, tuli need tuua.“ 

Vanainimesel kaob ära ajataju, tekib oma maailm. Voodiserval nähakse istumas surnud kolleegi, kellega vesteldakse. Inimesi ei tunta ära ja palju muud samalaadset. „Tagantjärele tarkusena: üle 80aastasel inimesel olid ju sellised tunnused vaata et viiekümneselt olemas, aga kes seda oskas märgata. Ja kui olekski osanud, mida see oleks muutnud!“ 

Iga päevaga muutub vanainimene ikka „asjamaks“. “Ta võib teeselda, et kuuleb su juttu ja saab aru, aga tegelikult ei pruugi ta sind äragi tunda. Sa ütled talle, kes sa oled ja ta nõustub, sest ta ei viitsi sinuga vaielda. Tal on oma maailmas piisavalt tegemist ja ta loodab, et sa kiiremini segamast ära lähed,“ teab Lepa. „Ei ole mõtet lasta endal endale meeldida, talle häid sõnu öeldes, kallistades, torti pakkudes. Tal ei ole seda enam vaja ja söömine ei mõju ta seedimisele tihtipeale hästi. Energiat kulutada pole tal ju kuskil, eriti kui ta on lamav või ratastooliga liigutatav, nii et kolm meetrit WCsse võtab aega neli minutit.“

Mähkmed ja pidamatus

Mida tähendavad mähkmed ja pidamatus, ütleb Margus end hästi teadvat, aga siin jääb muidu jutuka mehe suu lukku. „On ütlemine, et surnutest räägitakse ainult head, aga see lause ju jätkub: või tõtt. See on isiklik teema, tõe rääkimiseks olen liiga viisakas. Tõepoolest, olid mähkmed, oli pidamatus, aga õnneks oli see hooldusasutustes, kus põetajad tegid oma tööd ausalt.“

Hooldekodudega on Margusel vaid positiivsed kogemused: „Mõnikord käisin kaks korda päevas läbi pika koridori, kus kahel pool olid palatiuksed lahti. Palatites oli puhtus. Õhk oli värske, koristaja oli lapiga kogu aeg töös.“

Margus värve kokku ei hoia: „Hooldekodud on meedias ülikergesti taevani ülistatavad, aga ka täiesti mutta trambitavad asutused. Küsid minu käest ja saad kiitva vastuse, aga küsid kõrvalpalatis surnud vanainimese sugulaselt ja tema kirjeldusest jääb puudu vaid inkvisiitori piinariistade lao aadress.“

Virisevatele ja süüdistavatele sugulastele annab Margus nende harimatuse andeks. „Põhiline etteheide on: mida te talle sisse söötsite, et ta nii tuim on? Tegelikult kui väga vana inimene jõuab hooldusasutusse, kus tal midagi teha ega millegi pärast muretseda ei ole, vajubki ta rahusse,“ teab Margus. „Ja et õhtul antakse unerohtu, siis… Näide on muidugi liialdusega, aga kujutage ette öist haiglakoridori, kus poolhämaras tuiavad zombilikud kujud, kellest üks läheb enda meelest koju, teine kellelegi külla, kolmas tsirkusesse, neljas arvab, et ülejäänud tulid teda tapma. Helgetel hetkedel on neil nende teod meeles, nad imestavad selle üle ja tunnevad piinlikkustki, aga looduse vastu ei saa.“ 

Vaja on vaid puhkust ja rahu

Loomulikult on lõppu ootav ja suhteliselt omas maailmas viibiv vanake kõike muud kui ilus vaatepilt, leiab Margus. „Teatud hetkest alates ta enam ei ela, vaid pigem on. Ja kui ta juba on, siis on talle vaja vaid puhkust ja rahu. Mida lähemal on kustumine, seda vähem on inimesel vaja. Uskuge, teda pole vaja teadvusele raputada või naeratama sundida. Tal pole häda midagi, laske tal olla oma rahus,“ õpetab selle maailma ust poetanud mees.  

Kõiki päevi, nädalaid ja kuid, kui Margusel oli lähedane hooldada, iseloomustab üks teatav võbin. „See tekkis koju, haiglasse või hooldusasutusse minnes: mis uudis nüüd tuleb? Mitte hirm, vaid kergenduse ootus, et vanainimene vaevast lahti saaks.“

Surija ei saa kunagi terveks, nagu talle ja endale armastatakse valetada. „Ise ma juures ei olnud, aga sümboolne oli kiirabiarsti ütlus mu elukaaslasele: „Me võime ta siia jätta, aga te kutsute meid poole tunni jooksul uuesti.“ See oli ümber nurga öeldud surmateade. Elada oli jäänud umbes neli tundi. Samasugune oli vestlus arstiga jala amputeerimise teemal. Rahulikult ja kainelt, et kui lõigata, võib see mõne aasta elu anda. Kui mitte, siis on lõpp väga lähedal.“ 

Lepa on tänulik kõigile hooldajatele, põetajatele ja arstidele, kes teades, et tegu on surijaga, käitusid, nagu tõesti oleks lootust. „Mõnikord see lootus ka täitus. Järgmise korrani.“

Neil päevil oli Margusel kõige raskem mõelda surmateate edasiandmisele. „Ei olnud aga selleski midagi hullu.“

Teise ilma lähedal käinud

Kui Marguselt uurida, kuidas ta olukorras, kus kõik tundus lootusetu ja lõputu, endaga hakkama sai, vidutab mees silmi: „Oli küll mure, et pidev elustamine võib vanainimesele olla piinav ja vastik. Aga no ei pigista mult pisarat välja! Elu ei ole kunagi lootusetu ja lõputu, surm aitab!“

Selgub, et Margus on ise kaunikesti teise ilma lähedal käinud: „Alates teatud hetkest on minemine kerge ja õnnis tunne. Tagasi toodud saamine oli vastik, väga vastik. Just nagu oleks sind visatud kuuseokastega täidetud külma mudalompi.“

Korraga toob mees konkreetse näite: „Kord istus ema Maarjamõisas mu voodiäärel, väga paha oli olla ja jõud oli otsas. Aga ma teadsin, et kui ma teadvuse kaotan, ei lähegi ta ära ja iga kord, kui silmad avan, küsib ta, kas mul on juba parem. Näed, inimesel tuleb oma minale selgeks teha, et tema on nüüd minemas ja mitte väntsutada nii ennast kui ka teisi.“

Surm ei ole välditav, ta tuleb vääramatult. Inimesed võiksid selle teema enda jaoks läbi mõelda. Nii teiste näidetel kui ka omaenese homsele mõeldes.