Lugejakiri

VASTUSEKS LUGEJAKIRJALE: linnaloodust hoitakse praegu ülemäära nuditud olekus, laseme nüüd loodusel linna tagasi tulla! 

Merle Karro-Kalberg, 19. juuni 2020 13:55
Sel suvel on tõesti mõnes Tartu kesklinna pargis jäetud osad lapikesed niitmata, kasvatame seal elurikkust.Foto: Krisztina Papp / Unsplash
Eile ilmus Naistelehes lugejakiri, kus seisab, et Tartu linn on otsustanud sel aastal osad murulapid jätta niitmata, et lasta linnas elurikkusel vohada. Linnas puhata ja ilma nautida sooviv linnakodanik on aga segaduses – kas niitmata murule istuda ja astuda võib?

Lugejale vastuseks on kirja saatnud projekti Kureeritud Elurikkus maastikuarhitekt Merle Karro-Kalberg:

Samal teemal

Hea meel on näha, et Õhtulehe lugejatele läheb Tartu linnaruum ja pargid korda! Pikniku pidamine on suurepärane viis linnamelust osa saada ja ise seda tekitada. Linn peakski selliseid võimalusi pakkuma.

Sel suvel on tõesti mõnes Tartu kesklinna pargis jäetud osad lapikesed niitmata, kasvatame seal elurikkust. Kui laseme taimedel sirguda, saame enam õisi, mis meeldivad omakorda tolmeldajatele, kes on meie ökosüsteemi terviseseisundi tagamiseks olulised. Öeldakse ju, et kui maailmast kaovad mesilased, pole meil seda maailma enam pikalt jäänud. Kui poleks tolmeldajaid jääks ka meie toidulaud palju vaesemaks.

Levinud mõttemallide ning kehtivate õigusaktide tõttu hoitakse linnaloodust praegu ülemäära nuditud olekus, laseme nüüd loodusel linna tagasi tulla. Need niitmata jupid, millel hein saab jaanipäevaks kõrgeks kasvada, on osa projektist Kureeritud Elurikkus, mis on Tartu 2024 kultuuripealinna programmis.

Linnas on seda mõnusam, mida enam võimalusi see õues viibimiseks pakub. Kureeritud Elurikkuse projektiga ei taheta Tartu kesklinna vaid heina kasvatada, me ei võta ära ühtegi ajaveetmisvõimalust, püüame neid aastaks 2024 hoopis juurde kavandada. Pikniku pidamiseks ja murul mõnusasti aja veetmiseks on parkides endiselt ka niidetud murualad. Kõrgema heinaga alade sees käimine ja aja veetmine pole keelatud, selle eest ei trahvita. Küll aga püsivad niitmata alad ilusamad ja pakuvad tolmeldajatele õitsvate taimedega rikkalikumat toidulauda, kui lasta heinal lihtsalt olla ja nautida selle voogamist tuules ja tolmeldajate sagimist veidi eemalt.

Puugid on põhjendatud kartus, mis kõrge heinaga kaasneb. Eelmisel aastal tehti mõõtmisi ERMi esisel poollooduslikul haljasalal. Ühtegi puuki kõrgest heinast ei leitud. Selle põhjal võiks arvata, et ega puukidele linnas nii väga ei meeldigi, nad otsivad ikkagi loomi, mitte inimesi. Loomulikult ei saa puugiohtu alahinnata. Puukide levitatud haiguste vastu kaitseb siiski ikkagi kõige paremini vaktsineerimine ja enda kontrollimine.

Elurikkuse säilitamine ja taastamine on oluline osa inimkonna ellujäämisstrateegiast. Eriti oluline on see linnas, sest elurikkus ja loodusega koos toimimine võimaldab meil tervislikult toimida ja puhata linnast välja sõitmata. See on oluline, et säiliks side looduse rütmiga. Lühikeseks niidetud muruga paiku nimetatakse ka rohelisteks kõrbeteks. Need suurendavad soojussaare efekti ehk tõstavad linnade temperatuuri. Tunneme ju omal nahal, et praegu saabunud kuumalaine ajal on ju varjus parem aega veeta kui lagedal asfaltplatsil. Veidi n-ö metsikumad alad, kus niidetakse vähem, reguleerivad temperatuuri, parandavad linna mikrokliimat, seovad paremini sademevett ja nii vähenevad ka tulvavee üleujutused.

Tõhusamalt hoitakse ja hoolitakse sellest, mida tuntakse. Kui loodust õpitakse tundma juba linnas, mis on suurema osa meie elupaik, osatakse seda hoida ja tunnustada ka linnast väljas. Inimesed ja loodus saavad linnas suurepäraselt koos hakkama.

Projekti Kureeritud Elurikkus veavad maastikuarhitektid Karin Bachmann, Anna-Liisa Unt ja Merle Karro-Kalberg koos SA Tartu 2024 ja Tartu linnavalituse haljastus- ja puhastusteenistusega.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee