Caatriga esinenud Mari-Liis meenutab 90ndate rajusid jaanipäevi: "Sama öö jooksul jõudsime kolme peokohta."

«Mari-Liis, kas sina olid kunagi kuulus?» Just selles stiilis küsimustele peab 1990ndate menulaulja Mari-Liis, perenimega Rahumets ja nüüdne muusikaõpetaja, ikka ja jälle oma õpilastele vastama. «Võtab kõkutama,» tunnistab ta.

Jaanipeod seisavad juba ukse ees, kuid selliseid nagu 1990ndatel enam ei toimu, ammugi siis pärast koroonaaega. Ja ega Mari-Liisilegi (38), kelle laule «Mis tegema nüüd pean» või «II dimensioon» keskeale lähenev publik peast teab, kunagised jaanipeod millegi jalustrabavaga meenu.«Töö oli töö, polnud vahet, kas esinesin külas või linnas. Jaaniööl tuli esinemisi kindlasti rohkem kui üks. Sama öö jooksul jõudsime kolme peokohta ja seetõttu läks viimane esinemine juba suht väsinud rahvale. Oli juhuseid, kui mõni kustunud vend juba magas rõngas lava ees. Mis teha, üheksakümnendad,» muigab ta.

Kaks tundi lisaaega«Olin noor, alles laps,» meenutab Mari-Liis. «Kui Viljandi, minu kodulinna muusikamänedžer Gunnar Loho minust kuulis, oli esimene diil hoopis tema abikaasale Esta Lohole (hilisem Estin – V. L.) laulude loomine. Selliste poplaulukeste sepistamine on nagu lastelaulude kirjutamine: salm, refrään ja vaheosa. Pole midagi keerulist. Neid tuli tõesti käigupealt ja vastavalt vajadusele.»Seda räägib siis nüüdne Mari-Liis, kes on lõpetanud Viljandi lastemuusikakooli, Georg Otsa nimelise muusikakooli, Eesti muusika- ja teatriakadeemia ning Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia.Arvestades asjaolu, et Mari-Liis oli oma tipptuntuse ajal alaealine, pidid tema silmad ikka aeg-ajalt nägema seda, mida eakaaslased ehk uneski näha ei osanud. Tagantjärele leiabki ta, et praegu oleks vist selline asi täiesti lubamatu.«Olin siiski «vanemliku silma» all,» tähendab ta. «Gunnar Loho sõitis maja ette ja tõi pärast esinemist ilusasti koju tagasi. Tõsi, selleks, et vanaema liiga ärevaks ei muutuks, ütlesin alati kojujõudmise ajaks pluss kaks tundi. Muidu oleks küll kodus ärevus lakke löönud. Vahepealsed tunnid võisin kasvõi tantsu lüüa.»