Vanemuine 150: vanemuislased räägivad oma teatriga seotud lemmikmälestusi

Vanemuise 150 aasta juubel jäi küll sel kevadel suure rahvapeoga pidamata, ent küsisime vanemuislastelt, millised on nende teatriga seotud lemmikmälestused.

Lemmikaeg on noorusaegEndine priimabaleriin, praegune repetiitor, balletikooli juhataja Elena Poznjak-Kõlar, Vanemuises aastast 1955

«Kui balletikoolist Tartusse solistiks tulin, pandi mind fakti ette, et see on eesti teater ja mitte ühtegi sõna vene keelt! Õppisingi keele ära.Töötasin algusest peale Ida Urbeliga. Palju on tunnustatud mu Tiinat Lydia Austeri «Tiinas». Teist korda tantsisin Tiinat 1984. aastal ja koostöödest Ülo Vilimaaga on head mälestused. Üks esimesi rolle oli aga Esmeralda, mis oli hingelähedane. Selle kohta öeldi, et ma ei peagi tantsima, piisab, kui seisan laval ja olengi Esmeralda – olin noor, pikkade mustade juustega. Ja siiani räägitakse, et mulle sobis ka «Peer Gyndi» Anitra. Üks, millest aga loobusin, oli Teele roll – mulle ei sobi blond parukas ja temperament on ka erinev. Urbel sai sellest aru.Pidasin Ida Urbelist väga lugu, ta oli äärmiselt tagasihoidlik, peenetundeline. Tema oli see, kes tuli mulle teatama, et mu ema on surnud − see ei olnud talle kerge. Või kui ta sai teada, et abiellusin Erich Kõlariga, kuidas ta tuli tagasihoidlikult ukse taha, koputas ja õnnitles. Igal aastal käime koos teatriveteranidega Ida Urbeli haual Viljandis.»