Foto: Andra Nõlvak
Kultuur
5. juuni 2020, 21:17

LUGEMISSOOVITUS | Mida oled sina nõus hariduse nimel ohverdama?

Kuidas on nii, et asjad, mis osa inimeste jaoks on nii enesestmõistetavad, tavalised ja lihtsad, tuleb teisel välja võidelda? Ja teinekord hinnaga, mida keegi maksta ei tahaks. Tara Westoveri „Haritud“ on raamat, mis on ühtaegu nii julmalt aus ja uskumatu, ent samas paeluv ja kaasahaarav.

„Haritud“ (Kirjastus Sinisukk, 2020) põhineb tõsielulool, mille keskmes ongi autor ise. Tara kasvab üles Idahos, ta on olnud koduõppel ning sai  sünnitunnistuse alles üheksa-aastasena. Ta on pärit süvausklikust perest, kus isa valmistus peatselt saabuvaks maailmalõpuks, tauniti meditsiini ja kõike kodust väljaspool asuvat peeti saatanlikuks.

Ilmselt on paganlikul eestlasel raske ette kujutada sellist elu. Et oled kõigest kümneaastane tüdruk, ent pead isa romulas eluga riskides ja korduvalt tõsiselt vigastada saades ikka ja jälle oma vanad ja väsinud töösaapad jalga tõmbama ning meestetöid tegema. Kuidas selline lapsepõlv ning kasvamise lugu mõjutab sinu arengut naise ja kaaslasena. Kuidas sa kasvad inimesena, kui kogu su maailm on olnud ühe mäe jalamil ja ainus, mida sa tõeliselt tunned, ongi see mägi.

Ent Tara hakkab venna utsitusel õppima ja saavutab midagi, mis tõestab, et ei loe see, kust sa pärit oled või millised on šansid, et sa kuskile jõuad, vaid see, mida sa ise tahad ja millesse usud.

Tara jõudis omadega välja Harvardi ja Cambrige’i ülikooli. Varjas, et pole kunagi koolis käinud, õppis nagu segane. Nuttis ja loobus oma elus millestki, millest loobumist keegi meist ette ei kujuta, ent kasvas ja sai harituks.

See on lugu, mis algab nii haaravalt, et neelab su endasse ja paneb õhku ahmima, lehekülg lehekülje järel. Kuniks märkad, et õhtust on saanud hommik ja öö on kuskile kadunud.