Lastelastest unistamine on sama loomulik nagu soov lapsi saada. Mida teha aga siis, kui vanavanemateks saada ihkajad hakkavad oma järeltulijaga suheldes tüütu järjekindlusega beebile vihjama või koguni otseselt lapselapsi nõudma? Kuidas oma emale-isale suhteid rikkumata selgeks teha, et nende surve on kohatu?
„Lapsed sünnivad siis, kui nende ema ja isa on selleks valmis. Mitte siis, kui tulevane vanaema seda soovib või ühiskond survestab. Ema jaoks ja tema nõudmisel ei pea kindlasti sünnitama,“ arvab tallinlanna Kaisa, kes on pidanud oma sõbrannade mitmeid selleteemalisi muresid kuulama. „See on ju nende elu ja peaks olema nende otsus. Lisaks olen ma laia tutvusringkonna tõttu piisavalt näinud, kuidas need kõige innukamad lapselast soovivad vanaemad ei soovi sugugi lapselapsi vajadusel hoida. Ikka vabandavad end välja küll joogatrenni, küll raamatuklubiga. Olen nii palju pidanud sõbrannade laste järele vaatama, sest nende vanaemad-vanaisad on kusagil lennus.“
Ta on ka kindel, et kui ema küll lapselast nõuab, aga täiskasvanud tütrel puuduvad oma emaga lähedased suhted, pole sellisest vanaemast ka tulevast lapsehoidjat. „Samas tean tuttavaid, kes on tõepoolest sünnitanud pelgalt seetõttu, et ema-isa lubasid lapselapse kasvatamisel igati aidata. Soovitaksin naistel, kel koolid pooleli või kes alles esimesel püsival töökohal, enne vanemate survele järeleandmist ja lapseootele jäämist kindlasti luua endale tugigrupp. Üldse kõvasti kaaluda. Arutleda, kas tulevase lapse isal on hoolivad vanemad. Kas nad hoiaksid lapselast, kui pojal ja pojanaisel on vaja samal ajal tööl käia, et perele raha teenida? Väikelaste kasvatamine, kõrgkoolis õppimine ja palgatööga raha teenimine on noorte jaoks kokku kolm tööd peres.“
Kommentaarid (0)