Miks sa mulle ei helista? Kui tahad, et sinuga rohkem suheldaks, siis mõtle, kuidas sa seda ise teed!

Kord nädalas

Klarika Virit (44): Minu 70ndates aastates ema elab Lõuna-Eesti väikelinnas. Helistan talle kord nädalas ja seda teeb ka mu õde. Kui on vaja ajada mingeid konkreetseid asju – näiteks millal ema pealinna tuleb ja mis kell ma talle bussi vastu lähen, või on teemaks ajalehe tellimine vms, helistame sagedamini. Tavaliselt jäävad helistamised nädalavahetusteks ja õhtusesse aega. Kord nädalas tahaks ikka teineteise häält kuulda ja küsida, kuidas läheb.

Ema on väga mõistev ja arusaaja. Süüdistust, et miks ma talle ei helista, pole ma kunagi kuulnud. Ta teab minu elutempot ja mõistab, et noortel on palju tegemist ning kogu aeg kiire. Ta ei helista mulle keset päeva, et niisama lobiseda, samuti ei oota ta sel ajal minugi kõnet. Ema ei helista mulle ka õhtul kella viie ajal, kui ma töölt koju lähen. Ta teab, et istun autoroolis ja mul on ebamugav rääkida, et lähen veel poodi, jõuan tühja kõhuga koju, hakkan ruttu õhtusööki valmistama, seejärel jooksen trenni või koosolekule.

Niisamuti tean mina tema tegemisi: mis kell ta umbes tõuseb, poes käib, mis päeval ja kellaajal tal tantsuproov lõpeb või mis kell magama läheb. Vahel on seetõttu helistamine ka lükkunud, et avastan – täna on juba liiga hilja helistada. Kui aga tekib pikem paus, jõuab ema juba ise mulle helistada.

Me austame teineteise elurütmi, käike ja helistame mõlemale sobival ajal. Kuid loomulikult, kui on midagi väga tähtsat, pole kellaajal või nädalapäeval tähtsust!

Emal on oma sõpruskond, oma käigud ja tegemised. Ta ei istu üksi nukralt kodus ega oota pikisilmi mu kõnet. Põhiliselt räägime oma tegemistest ja käimistest, ema tunneb huvi oma lapselapse käekäigu vastu – kuidas tal koolis läheb ja kas hinded korras. Kuna viisime aastaid tagasi oma kassi tema juurde, siis annab ema tihti ülevaate ka Miisu elust. Ega ma alati tea ega mäleta kõiki vanu inimesi kodulinnas, kuid kuulan ema jutud rahulikult ära – et ta saaks suhelda ja oma emotsioonid välja rääkida.

Tänapäeval on lihtne, mobiil on pea igaühel. Üksteist saab kätte igal ajal ja igas kohas, olgu metsas või põllul. Tänu sellele tunnevad meie vanemad end ehk kindlamini. Kui on vaja, saab alati kontakti. Kui elaksin kaugemal ja nii tihti külas ei käiks, siis ehk mõtleksin ka Skype’i võimalustele.

Kaasaegne vanaema

Karin Olumets (73): Viibime aasta ringi palju maakodus Saaremaal, seetõttu on laste ja lastelastega suhtlemisel parim vahend nutitelefon. Paar aastat tagasi avastasin Messengeris videokõne võimaluse ja see on Skype’ist palju mugavam. Mulle meeldib näha, kellega ma räägin. Ma ju igatsen kõiki!

Ka messimine ehk Messengeris sõnumite saatmine on mugav ja pealegi tasuta. Saadan selle kaudu palju pilte, väikeseid videolõike ja näiteks sõbrapäeva tervitusi.

Ega ma tütart ja poega väga palju ka tüüta, teades nende tihedat töögraafikut. Iga päev me just ei suhtle, aga kui ma tõesti tahan rääkida, siis lepime näiteks tütrega kokku, et õhtul helistame, nii umbes kella kümne paiku.

Minu meelest räägime piisavalt. Enamasti lühidalt, aga teinekord ka pikemalt. Vahel ootan lastelaste kõnesid, mis tuleksid nende endi algatusel. Aga ega neid palju tule, ikka vanemad küsivad, kas sa vanaemale helistasid?

Tihti taban end soovilt, et tahaksid mõne tähtsa sündmuse puhul helistada oma emale. Aga teda ei ole juba 22 aastat … Tahaksin nii väga jagada temaga oma rõõmu lastelaste üle ... Helistasin oma emale igal õhtul kella üheksa-kümne ajal, kuna ta elas üksinda ja oli lõpu poole haige. Mõtlesin alati enne, mis ma talle räägin, nii mõtlen vahel siiani. Olin ainuke laps ja meil oli emaga tugev side.

Kardan, et vahel muutun oma kõnedega lastele ka pealetükkivaks, et tüütan neid liiga tihti tühja-tähjaga. Aga tihti tahaks helistada kohe, kui mõte tuleb. Eks ma muidugi saan aru, et lapsed ei ole ju pensionärid, nad ei saa minuga iga hetk rääkida.

Kuidas hoida sidet?

Pia Ruotsala, EELK Perekeskuse perenõustaja:

Arvan, et küsimus on prioriteetides. Vaadates ka oma klientide kogemusi, siis oma eakatele vanematele helistavad need täiskasvanud lapsed, kes on harjunud lapsepõlvest peale ema-isaga aktiivselt suhtlema, samuti sellega, et neid märgatakse ja nendega arvestatakse. Neil on vanematega emotsionaalne side ja turvatunne.

Kindlasti on see aga ka kokkulepete küsimus. Need eakad, keda häirib, et lapsed ühendust ei võta, võiksid asja positiivselt jutuks võtta. Et kuidas me selle lahendame? Mul oleks vaja, et sa mulle helistaksid, lepiks õige kokku kindlad ajad, millal võin su kõnet oodata. Osas peredes töötab see suurepäraselt. Kui ei suhelda just iga päev, võib see helistamise aeg olla kord nädalas. Näiteks pühapäeva õhtul või kuidas on kokku lepitud.

Need, kes ei ole kunagi väga lähedased olnud, suhtlevad ka paraku harvemini, kord kuus või isegi vaid paar korda aastas. Tean, et on ka peresid, kus üldse ei helistata, tuues põhjenduseks, et ei soovi helistada emale, kes mõistab jälle hukka mu elu, mu kaaslase, mu töökoha ...

Minu soovitus eakatele vanematele: kui soovid, et sinuga rohkem suheldaks, tee kõik endast olenev, et see suhtlus oleks võimalikult positiivne ja suhet ülesehitav. Su täiskasvanud last toetav. Vahel võib ka jätta ütlemata asju, mis häirivad.

Tänapäeval on kommunikatsiooniks nii palju vahendeid, et helistamine polegi enam alati esimene valik. Noored lihtsalt kirjutavad oma vanematele: ok. Või saadavad mõne emotikoni. Ja see kandub natuke üle ka nende vanematele. Helistamine ei ole tänapäeval enam nii olulises rollis, on toimunud kultuuriline muutus, millega tuleb arvestada.

Ehk on eakal vanemal hirm, et ta jääb ühel hetkel abita, kui lapsed pole harjunud helistama?

See on seotud ka sellega, milline üksteisest hoolimise kultuur peres on – kust me üldse teame, et meie vanematel, lastel, lähedastel on kõik hästi? Kui tunned muret oma tervise või vanuse pärast, räägi sellest oma lastele. Kui seda teha mittesüüdistaval toonil, siis arvan, et iga terve inimene mõistab seda vajadust ja soovi. Aga vahel on see tõesti keeruline, kui omavahelised suhted on olnud aastaid halvad. Siis ei saa eeldada, et need järsku ilma midagi muutmata paraneksid. Seda tuleks hakata juba palju varem ennetama.

Ohvri mängimine või süüdistamine, et te kunagi ei helista mulle, on kõige halvem. See pigem tõukab eemale. Kui tahad, et sinuga rohkem suheldaks, siis mõtle, kuidas sa seda ise teed.

Eakas vanem võiks ka ise helistada?

Muidugi! Ilmselt ei suuda aga igaüks leppida sellega, et ta võib abi vajada. Eesti inimesel on üldse väga raske lasta ennast aidata ja veel ise abi paluda. Aga võiks julgesti oma lastele ja lastelastele öelda: mina olen juba vana, äkki keegi saab tulla ja aidata mul aknaid pesta. Või – vajaksin nüüd, et mulle helistataks. Konkreetsus on sel puhul asjakohane! Ja kokkulepped.

Küsi endalt:

Kas meil on sarnased ootused?

Täiskasvanud lapsed peavad omavaheliseks suhtlemiseks ka e-kirju ja lühisõnumeid, samas kui eakad vanemad eelistavad telefonitsi rääkimist. Lapsed võivad tunda rahulolu ka kord nädalas helistamisest, samas kui vanemad tahaksid jutustada iga päev. Kas oled üldse oma ootused sõnastanud? Selle asemel, et sundida last rohkem helistama, vestelge pigem sisuliselt, mida teile tähendab lähedus. Räägi, mida vajaksid, mitte seda, mida laps su meelest valesti teeb.

Kas minulgi on vastutus hoida suhet?

Mõne lapsevanema arvates on suhte säilitamise kohus lapse õlgadel justkui «memme vaeva tasumine». Sõltumata sellest, kas ootus on õigustatud, võib selline hoiak suhteid pigem pingestada. Et suhe püsiks vastastikune, suhelge oma täiskasvanud lapsega kui sõbraga, eeldades, et te mõlemad pingutate kontakti hoidmise nimel.

Kas ma austan lapse seatud piire?

Igaühel on teemasid, millel ta pigem ei peatuks. Kui laps on korduvalt palunud, et jälle ei võetaks jutuks tema suhtestaatust, usku, kehakaalu, majanduslikku seisu ja poliitilisi vaateid, võiks sellega arvestada. Vastasel juhul tõmbubki laps eemale, tundes pettumust ja pahameelt.

Kas laps on hakanud hiljuti vähem helistama?

Kui ta töötab 50 tundi nädalas ja hoolitseb perekonna eest, võib tal tõesti olla raskusi sobiva aja leidmisel. Vahest on ta elus pöördelised ajad – ehk on ta hiljuti vahetanud töökohta, perre on sündinud laps, ta on kolinud, elus on tõsiseid probleeme, siis keskendub ta parasjagu oma põhivajaduste rahuldamisele.

Kas meil on palju ühist?

Paraku ei taga peresidemed põlvkondadevahelist lähedust. Lastel on oma huvid, väärtused, uskumused, karjäär, suhted ja sõbrad. Kuid saate otsida seda, mis teil on ühist – võib-olla armastate mõlemad süüa teha? Aiandust? Raamatuid lugeda? Otsige liitvaid teemasid. See võib olla ka vaid üks eluetapp, mil tunned, et suhetes on mõõn. Mõnel järgmisel hetkel on suhted taas sujuvamad.

Kas pakun soovimatuid nõuandeid?

Teinekord vajab laps lihtsalt kuulamist, toetust ja mõistmist, ta ei oota nõuandeid. Kui tunned, et su soovitused pigem ärritavad teda, siis küsi juba ennetavalt: «Kas soovid minult tuge ja kuulamist või tahad, et annaksin nõu?»

Kas meie suhetes on jäänud midagi lahendamata?

Kui laps ei helista nii sageli, kui soovid, puudub teie suhetes ehk lähedus; võib-olla on ta hinges haavu, mis vajaksid selgeks rääkimist, ehkki sinu meelest on need vanad teemad ammu unustatud või ebaolulised. Võimalik, et mäletate olnut üldse erinevalt. Ole siiski avatud. Kuula oma last, soovides mõista tema tundeid ja kogemusi. Suhte parandamine tähendab, et tunnistad ka tema vaatepunkti.

Kuidas ma oma vajadustest teada annan?

Üsna sage on süüdistamine: «Ma tunnen ennast nii üksikuna, mul pole kellegagi rääkida.» Ja võrdlemine: «Su vend helistab mulle iga nädal, miks sina ei saa?» Süüle rõhumisel võib isegi olla lühiajaline tulemus, kuid üldiselt tekitab see trotsi ja eemaldumist. Ehk on aeg leida uus viis oma lapsega rääkimiseks. Tunnista, et tegid seda hirmust jääda ilma võimalusest olla osake tema elust.

Allikas: Psychology Today