55aastaselt vapustavas vormis. Nancy: „Järgin kindlat režiimi, et oma tervist säilitada.“ (3)

«Olen aru saanud, et elus on kõige tähtsamad sinu lähedased. Ja see, et tervist tuleb hoida. Sest mis elu see on, kui tervist ei ole?» lausub armastatud lauljanna Nancy Himma, kes tähistas hiljuti oma 55. sünnipäeva.

Silmapaistvalt heledamate juustega Nancy ütleb, et imagomuutus pole sugugi põhjustatud sünnipäeva tähistamisest või ema Els Himma eeskuju järgimisest, vaid ta otsustas välimust muuta juba kolm aastat tagasi. Tegudeni jõudis aga alles jaanuaris, ja kuna korraga pole võimalik sügavat brünetti blondiks muuta, on ta seda teinud järk-järgult ning nüüd, pärast viiendat juuksurisalongis värvimist, võib ta öelda: «Peaaegu blond.»Sünnipäeva koosviibimine toimus ainult lähedaste seltskonnas. Ometi ei jäänud pidu üllatuseta: «Isa pani helivõimenduse koos mikrofoniga üles, sest oli mulle sünnipäevaks laulu teinud. Sellise lõbusa, omakirjutatud riimuva tekstiga. Tõeliselt liigutav üllatus.»Härduspisarat siiski keegi ei poetanud. Hoopis nalja sai kõvasti.Et aeg inimesi muudab, sellest on laulegi lauldud. Õigupoolest – keda muudab, keda mitte. Nancy võib küll kindlalt öelda, et tema tõekspidamised on muutunud, ja mõne koha pealt üsna põhjapanevalt.Ent alustame algusest.

«Nänsi on lol.»Nancy esimene mälupilt iseendast on see, kui ta polnud veel korralikult kõndimagi õppinud, kuid kasutas juba abiratastega jalgratast ja sõitis sellega mingis hoones sees. Hiljem on ema täpsustanud, et see oli raadiomaja, mille koridorides ta kolme abirattaga sõiduvahendil ringi vuras.Veel on selgelt meeles omasuurune nukk, mis kingiti talle viiendaks sünnipäevaks. Nuku, kel oli luttki suus, hankisid ema-isa kusagilt kaugelt maalt, kus nad kalalaevade meeskondadele esinemas käisid.Kuna tollal polnud kombeks, et vanemad pingsalt laste käest kinni hoiavad ja neid valvavad, täitsid Nancy lapsepõlve seiklused ja kondamised mööda Kalamaja. Kusjuures piiga liikumise areaal ulatus lausa Kopli liinideni.«Olime neli aastat noorema õega väga iseseisvad. Minu meelest olnukski ebanormaalne, kui keegi oleks pidevalt meil kukil istunud,» hindab ta tagantjärele.Kui Nancy ja Helen olid veel väikesed, kraaklesid nad omavahel tihti. Nancyl on selgelt meeles, kuidas Helen ronis garderoobi kõrgeimale riiulile ja kirjutas lakke «Nänsi on lol».Ent üsna varsti said õdedest parimad sõbrannad. «Suurt hulka sõbrannasid polegi ma kogunud.»