Janika Sillamaa, kirglik tülitseja ja draamade ülestõmbaja: „Ajaga viha kaob, aga ma pean kõik meeles.“

Erinevalt enamikust tüdrukutirtsudest ei tahtnudki väike Janika saada lauljaks ega näitlejaks, vaid kohe... printsessiks! „Aga kuna minu isa kinnitas nüri järjekindlusega, et nõukogudemaal seda suure tõenäosusega ei juhtu, tuli kõne alla ka balletitantsija. Kahjuks selgus, et nii kõverate põlvedega ei juhtu ka seda.“ 

Kuidas tulete välja olukorrast, kus kellegi käitumine või muremõtted üle pea käivad ja silme eest mustaks lööb?

Enne Almat läksin kõndima. Jalutasin öösel kilomeetreid, kuni viha või pettumus maha jahtusid ja lahendused kuju võtsid. 

Praegu enam seda võimalust kahjuks pole. Vahel aitab, kui korjan nööri pealt puhta pesu kokku või teen poenimekirja valmis. See annab hingetõmbe, saan jõu ja sukeldun tagasi hullumeelsesse lavastamisprotsessi. Aitab ka klaas veini ja kuum dušš. 

Mul on mantra: kui ei saa teha suuri asju, tee väikseid. See tähendab, et kui kõik kokku jookseb, siis alusta väikestest igapäevastest asjadest.