Järjejutt | Soome kolinud Ivika: romantiline jaaniõhtu ja karm algus kodude koristajana

Olin armunud soome härrasmees Tapsasse, saanud temalt kutse koos jaanipäeva tähistada ning Espoos olid mind ootamas elamispind ja töö. 2012. aasta kevadsuvel tundus elu kui lill! 

Juuni, 2012 

Nii nagu leping ette nägi, sõitsin juunis Espoosse. Koos kolme naisega saime tööandjalt kahetoalise üürikorteri, teine tuba oli koos köögiga. 

Kui sellele ajale tagasi mõtlen, siis ajab miskipärast naerma, kuigi asi oli naljast kaugel. Üür oli 300 euro ringis – minule sealse elu alguseks suur vaev. Sain aru, et pean oma krediidiarve kasutusele võtma.

Aga meie ühine lugu Tapsaga jätkus jaanipäeval, kui läksime Saimaa järvistule. Midagi selle paadiga lahti oli, et seda käima ei saadud ja pidime jääma sadamasse. Lisandus järjest muid paate – vaata, et ei mahu enam ära!

Ja siis ma nägin, kuidas peetakse Soomes jaanipühi. Igal alusel oli oma seltskond ja ei saanudki enam aru, mida kuulata, sest vasakul pool kõlasid kitarriviisid, aga paremal pool akordionimäng ja laulud. Ära sa ütle, nad on vägagi lauluhimuline rahvas!

Tapsa sugulased on väga mõnusad inimesed, nalja sai palju ja lõpuks liitus meiega ka teine paatkond. Öö poole süüdati sealsamas rannas lõke ja järve peale lasti ka üks tulease ulpima. Oli ilus jaaniöö koos päikese poolloojumisega. 

Kõik olid lõbusad ja sõbralikud. Mind ei peetud üldse välismaalaseks, vist olin soomlase moodi. Kui suu lahti tegin, siis saadi aru küll, et mul on aktsent juures. Tõtt-öelda oli aktsent tol ajal päris kõva, kuid tuhka sellest. Aru ma sain ja rääkida oskasin, nii et keegi ei teinud sellest välja.

Pärast Eestisse naastes suhtlesin Tapsaga igal õhtul Skype’i teel. 

Hakkasin lugema päevi, millal saan püsivalt Soome minna. Tööle ja mehele.

August, 2012

Augusti esimesel nädalal sõitsingi jälle Soome. Meie tööandja korterist Espoos oli üks naine lahkunud, tänu sellele sain omaette toa. Kuid üür, oh jumal, see sõi kogu mu krediidi ära! Pidin kiiresti teenima hakkama. Viis aastat koristasin soomlaste kodusid.

Soome elu ei ole mingi meelakkumine, et aina pudrumäed ja piimajõed. Vastupidi, sa pead ennast tõestama rohkem kui kodumaal ja vahel on see päris raske. Ent kui oled juba harjunud, siis läheb elu edasi. 

Harjumatut oli aga esialgu palju. Apsakas tekkis juba esimesel päeval.

Sain tööandja käest aadressi, kuhu pidin minema. Kui kohale jõudsin, otsisin tulutult sellist majanumbrit. Käisin edasi-tagasi ja ronisin poolest saati võpsikusse, et ehk on see maja kuskil peidus. No ei olnud! 

Lõpuks tuli üks proua välja autot käivitama ja sain küsida, kus siin sellise numbriga maja on. Tema vangutas vaid pead.

Vaatasime koos lepingut ja selgus, et see pole Espoo, vaid hoopis Helsingi aadress. Huh! Tuli välja, et sama nimega tänav on Espoos, Helsingis ja veel ka mitmes Soome linnas.

Võtsin julguse kokku ja helistasin kliendile: „Palun andeks, aga ma olen vales kohas ja mul kulub nüüd aega, et teie juurde jõuda!“

„Nüüd on juba hilja, pean ise kodust ära minema,“ vastas ta mulle rahuliku häälega. „Ärge muretsege, ma helistan ise teie tööandjale.“

Läksin nukralt koju tagasi. 

Kuid kui tööandja-proua mõne aja pärast helistas, siis oli ta väga kuri: „Mida sa küll mõtlesid! Oleme kaotanud hea kliendi! Enam ei tohi seda juhtuda!“

See oli minu eksimus, aga algajana ei osanud ma sellele tähelepanu pöörata. Õnneks sinnapaika see asi ka jäi. 

Kuid Helsingi, Espoo ja Vantaa vahel on palju kilomeetreid ning edaspidi olin hoolas  aadressi jälgima. 

Aga seda peab küll ütlema, et Soomes ei ole kombeks numbrit majale sättida ja isegi tänavad on mõnes kohas märkimata. Mine võta kinni, kus sa parajasti oled!

Juba seegi tekitas segadust, et peatuses pead käe tõstma. Siis jääb buss seisma, muidu sõidab mööda. Ja kui soovid väljuda, on iga tooli küljes nupp, millega juhile märku anda. 

Mu korterinaabrid olid õnneks selle käe tõstmisega juba kursis, aga alguses oli mitu bussi neist mööda voorinud, enne kui nad taipasid. Nüüd olen juba nii harjunud, et käsi kerkib isegi trammi- ja metroopeatuses. Tegelikult ei peaks Tallinnaski näiteks Muugale või kaugemale sõitvad bussid peatuses seisma jääma, kui vajadust pole. 

Oktoober, 2012

Ajapikku hakkasid tekkima püsikliendid. Esimene oli Helsingi ja Espoo piiril Haukilahtis. Ridaelamus elas neljaliikmeline pere – noored vanemad koos Kolumbiast lapsendatud kaheksa-aastase tüdruku ja viieaastase poisiga.

Mulle anti võtmed, aga kui esimene kord sinna läksin, oli kodu tühi. Peab inimestel ikka suur usaldus olema, et lubada mind üksi oma koju! Mina küll võõrast inimest nii palju ei usaldaks.

Ridaelamus oli koristada kaks korrust, sealhulgas raamatukogu, proua tööruum koos joogamattidega, saun, WC, kolm majapidamisruumi, arvuti ja lauamängud.

Ja kasside liivakastid! Seal oli kaks kassi, kes mind pidevalt segasid. Ühel neist oli halb komme tulla duširuumi käpaga vett püüdma, kui ma seal koristasin. Mulle see ei meeldinud, lõpuks olin sunnitud ta ukse taha jätma.

Seda imestasin eriti, et need kassid tegid oma paksu häda igale poole mujale kui liivakasti. Liivakastist tulles hüpati aga otse söögilauale. 

Ühe kiisu avastasin mõnuga krõbinaid vitsutamas. Pärast jälgisin, kui osavalt ta oskab oma roasahtlit käpaga lahti tõmmata. Ei jäänud muud üle, kui pakid korralikult kinni panna, et ta toidule ligi ei pääseks. 

November, 2012 

Rahulikult ei saanud tööd teha ka siis, kui lapsed olid haiged ja koos majaprouaga kodus. Kummalgi lapsel oli oma tuba ja emme istus elutoas oma arvuti taga. 

Nagu kiuste just siis, kui köögis toimetasin, tulid lapsed sinna asjatama ja võileibu tegema. Väga ebamugav on niiviisi inimesi häirida!

Lõpuks taipas proua kolida lastega magamistuppa, kui olin selle korda teinud. Nii sain rahulikult toimetada. Aga kassid ikka segasid. 

Mulle oli seal ette nähtud kolm tundi, kuid alati läks kiireks. Kõigepealt tuli kõik põrandad ja elutoa diivanid tolmuimejaga üle võtta – no vähemalt selleks ajaks kassid kadusid kui tina tuhka. Seejärel tuli panna köögis nõud nõudepesumasinasse, lüüa läikima kraanid ja pliit. 

Jaanuar, 2013

Sellega seoses meenub mulle, et ühe teise kliendi juurest Ida-Helsingist tuli kaebus, miks pliit on pühkimata. 

Tööandja-proua käis mind toona kohapeal õpetamas, et ei piisa pliidi märja rätiga pühkimisest, vaid tuleb majapidamispaberiga üle kuivatada, nii et pind läigiks nagu peegel.