Blogid

Lugu ilmus ajakirjas Tiiu

KOLUMN | Reet Linna: homme avastan ma Eestit! 

Reet Linna, ajakiri Tiiu, 22. juuni 2020, 07:59
Foto: Robin Roots
Ei mäleta, millal olen pidanud nii kaua kodus istuma. Vist plikapõlves, kui käisin salaja peol ja ema mind selle eest koduaresti pani. Heal sõbral, muusik Karl Madisel on juba aastakümneid komme proovida enne esinemist mikrofoni, öeldes: „See aasta tuleb kevad teisiti, tiu-tiu! ja teisiti.“ Need pole read niisama lorilaulust, vaid poeet Henrik Visnapuu (1890–1951) luuletusest. 

Siiski tundus see kaua aega lihtsalt üks naljakas mõte ja ei enamat. Aga selle kevade kohta kehtib kui valatult. See kevad tuli ju teisiti, kohe väga teisiti! 

Tegime läbi ühe korraliku restardi. Maailm on muutunud, meie oleme muutunud. Me isegi vaatame üksteisele otsa hoopis teise pilguga. Ma tean nüüd, kes on need minu inimesed, kes minust hoolivad ja kes on olemas ka siis, kui elu keeruliseks läheb.

Eestlase kohta öeldakse, et ta ei oskagi puhata, ikka mõtleb mingi suurema töö välja. Koroona mängis meile aga vingerpussi ja pani kuude viisi kodutöid tegema. Selle pika kevade jooksul olen korda teinud kõik! Aknad on ammugi pestud, kapid korras, tubades remont ka tehtud. Puud riita laotud, muru niidetud, lilled pottides, iga väiksemgi rohukõrs rohitud. 

Vaade alatskivi lossileFoto: SILJA PAAVLE

Aga suur suvi on ju alles ees ja pärispuhkus algamas! Mis edasi saab? Ma ennustan, et juhtumas on väike ime. Hakkame avastama oma Eestit! 

Kuidas ma igatsen päeva, kui saab lokid pähe teha, säravates värvides suveriided selga ja sandaalid jalga panna, istuda autosse ja sõprade juurde sõita! Ja kui see taas lubatud, on avastamist igal pool, kuhu ka ei suunduks! 

Aastatega, kui juhtisin saadet „Laulge kaasa“, olen Eesti risti-põiki läbi käinud. Mida kaugemale pealinnast, seda ilusamad on majad maantee ääres, seda kaunimad aiad. Kuid ega tööd tehes ju näinud kõike, mida oleksin soovinud. Ma pole käinud Alatskivi lossis ega näinud helilooja Eduard Tubina (1905–1982) vahakuju. Mul on nägemata Ruhnu, Abruka ja Vilsandi väikesaared. Olen Lõuna-Eesti künkliku maastiku fänn, aga Taevaskoda pole kindlasti enam selline nagu kümme aastat tagasi. Iisakus oli imearmas kohvipood, kus müüdi lapsepõlvemaitsega kooke. 

Ja kõik need toredad külalistalud, kus pärast saate salvestust on ööbitud! Nii et õhtul väsinuna jõuad kohale, sööd kõhu täis ja kukud voodi. Mis seal ümbruses oli, ei tea. Talutoidu maitsegi on meelest läinud.

Sel suvel ringi sõites on rõõm kahepoolne. Mina oma perega avastan Eestit ja need, kelle taludes peatume ja kelle teenuseid kasutame, on õnnelikud.

Juhan Liivi (1864–1913) luuletuses „Eile nägin ma Eestimaad“ on see maa üsna nutune, väsinud ja räsitud. Hiljem lasi Ott Arder (1950–2004) aga Rujal laulda ilusast Eestist, sellisest, mis eesoleva puhkuse ägedaks teebki. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee