Ilus meenutus, kuidas käsitööoskus kandub põlvest põlve

Kui Vastseliinas elav Eve Karu (70) kõik ema Õie Ojametsa käsitööd ja endagi kootud vaibad välja õhku hingama toob, sünnib neist koduõuele imevahva värvikirev näitus.

Teiste esemete hulgas on ka pruunides toonides ruuduline diivanikate, mis kaitseb Eve elutoasohvat. „Diivanikatted on minu meelest eriti armsad, neile heegeldas ema ka pitsi serva,“ silitab Eve mälestusi tekitavat käsitööeset. 

Tema ema kudus palju juba noorpõlves. Sel ajal tehti palju vajalikku kodus ise: voodilina- ja käterätiriiet, pesuriiet, villast ülikonna- ja mantliriiet, tekke. „Tikkida ja heegeldada meeldis talle ka. Mul on alles ema kootud diivani- ja tugitoolikatted, padjakatteid, meie kodukihelkonna rahvariideseelikud, ka paar kaltsuvaipa, mida polegi raatsinud kasutusele võtta,“ loetleb igasugusest käsitööst huvitatud naine. „Muidugi meenutavad teda suur seinavaip ja gobelääntehnikas pilt.“