Lugejakiri | Kuidas purunenud suhtes jagada omavahel ära lapsed?

„Oleme 15 aastat koos olnud, kui kumbki meist ei oleks uskunud, et asi jõuab tänasesse punkti. Me hoidsime kokku ja oli üks pere. Nüüd ei saa me ilma vahendajata isegi suheldud mitte. Vara jagamine on lõpule jõudmas, aga kõige suurem vara- sellega oleme hädas. Emotsionaalselt ja füüsiliselt- ei jaksa enam, aga alla ju kah anda ei saa,“ tunnistab Anu oma kurnatust.

„Vanem laps hakkab elama oma isaga, sest tema kool ja sõbrad jäävad sinna. Ta ei taha neist lahkuda. Ma saan sellest aru, aga haiget teeb ikka, kui ei saa hommikul oma last äratada. Palju tulisemad lahingu on noorema lapse pärast. Ma tahan, et ta elaks minuga. Laps on sellega nõus ja peaaegu ka isa. Probleemiks on see, et mina elan pärast meie suhte purunemist endisest kodust eemal. Ja kui laps läheks sügisest siin kooli, siis jääksid tal isaga olemiseks ainult nädalavahetused. Muidu ei jõua ta lihtsalt kooli. Aga isa sellega ei lepi. Ta pakub, et võiks nädal siin ja nädal seal olla. Või siis kahe nädala kaupa. Aga laps ei saa ju koolist nii pikalt puududa. Ja keegi ei hakka ka iga päev teda isa juurest minu juurde kooli transportima. Ja siin me oleme. Vaidleme, kakleme, lepime ja kõik hakkab jälle otsast peale. Ma tulin kõiges eelnevas talle vastu, aga siin ma enam alla ei saa anda. Tean, et lapsele on parim minu juures elada ja koolis käia. Vanem laps jäi isa juurde -nõustusin. Kas ta ei võiks siis siin mõistust kuulata ja lahendusele aidata jõuda... Ma olen väsinud, aga meie võitlus algab uuesti ja uuesti,“ kurdab Anu, et ta on mõne kuu eest alanud vestluste ja vaidluste tõttu kaotanud kaalust juba 10 kilo.

Mõni hommik ei suuda ta enda sõnul enam tõustagi.

„Nõrkus on peal ja peavalud meeletud. Ma ei taha alla veel anda. Ma olen nende laste ema. Uskusin, et ka nende isa jääb muutunud olukorras meheks, kellega kunagi abiellusin. Nagu selgub, siis ei saa me kunagi teise inimese hinge ja õiget loomust näha. Ka pärast aastaid kooselu – ikka elu õpetab,“ leiab Anu.