Blogid

KOLUMN | Reet Linna: pärast koroonat tuleb piljard ja pärast piljardit laptuu 

Reet Linna, ajakiri Tiiu, 27. mai 2020 13:01
Foto: Robin Roots
Oli 12. märts, kui minu peatoimetaja teatas talle omase huumorimeelega: „Ma ei taha sind rohkem näha! Et sa oleksid siit majast kohe kadunud!“

Põhjus, miks tuleb kodus istuda, kohe kohale ei jõua. Esialgu tundub pigem lõbus. On ju mõnus teletööst natuke puhata.

On küll kuulda, et koroonaviirus on ohtlik just eakatele ja kroonilisi haigusi põdejatele. Aga mis see minusse puutub, no mis vanur mina olen. Olen põhimõtteliselt terve ja näen oma vanuse kohta noorem välja! 

Enesetunne on hea. Igal hommikul tõmban dressid selga, et oma tavapärane kepikõnd teha – ikka algul mööda metsaalust teed ja mereranda pidi tagasi. Linnud siristavad laulda, merevesi on selge ja õhk nii värske. Kus ta siis on, see vaenlane, keda kartma peab? Ei ole ju võimalik, et see jama ka meieni jõuab!

Aga jõuab – ja kuidas veel! Hirmuantenn kuklas hakkab tööle, kui valitsus teeb  pressikonverentsi. Kriisikomisjon kuulutab välja eriolukorra. 

Telemajas elu siiski seisma ei jää, aga saan aru, miks koju kupatati just mind – olen ju kõige vanem saatejuht. Jääb kõrvu, et vererõhu kõikumine on ohtlik. Mina ju olen nende seas, kes igal hommikul ühe tableti võtab.

Ühtäkki algab mul nohu. See toob kaasa paanika: kas nüüd on käes? Olen hea fantaasiaga ja oskan endale igasugu vigu külge mõelda. Ootan juba järgmisi tundemärke.

Siis tuletab tütar meelde, et on kevad, äkki see on allergia? Võtan tableti ja läinud nohu ongi. Usun, et sellist hirmu on tundnud paljud.

Juba esimeste teadete peale emigreerub minu noorem poeg oma perega suvekoju. Lepin kõigi lastega kokku, et suhtleme vaid telefoni või videokõnede kaudu. Lükkame edasi meie nii oodatud ühise puhkusereisi Como järve äärde, mille piletid on ostetud. Aprillis on kolmel pereliikmel sünnipäev, lepime kokku, et kui kõik on möödas, teeme suure ühise peo. 

Suur mure on, et meie pere ainuke riigipalgal töötaja olen mina. Kõik mu lapsed on tööl erasektoris, kuidas nad seal toime tulevad? 

Mu saade peab ikka eetrisse minema ja lähen telemajja salvestusele. Tunne on sant, kolleegidega hoian distantsi ja vetsu lähen peaaegu et kindad käes. Hea, et meil on veel positiivseid lugusid varuks, mida näidata. Töö tehtud, taandun kohe koju nelja seina vahele. 

Mul on juba tõsine hirm, sest uudised, mida meedia edastab, on väga halvad, kuid kaasmaalased ei taha sugugi reeglitest kinni pidada. Siis tuleb pauk! „Prillitoos“ peab  edastama oma vaatajatele konkreetse sõnumi.

Esimest korda mõistan, et eakatel on väga suur roll vaenlase tõrjumisel. Meist sõltub, kas selle levik jääb seisma.

Võttemeeskond tuleb mulle koju ja loen oma aknal sisse täiesti uued tekstid. Mis saab edasi, ei tea. Kas jäängi nüüd vaatajaga suhtlema läbi akna?

Võttemeeskond läks «Prillitoosi» saatejuhi Reet Linna juurde koju ja ta suhtles oma vaatajatega akna kaudu.Foto: Erakogu

Igal halval on ka parem pool. Me oleme kindlasti paremaks muutunud, hakanud jälle ühte hoidma. Meie kodud on puhtamad, minulgi on tänu koduarestile aknad pestud. Taevas on puhtam, sest lennukid ei lenda ja autod ei tossa. Inimesed on hakanud rohkem värskes õhus liikuma. Aias on ka palju teha, poeg paneb kasemahlagi jooksma. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee