„Tööl käis vähem ja otsis uut hobi. Lapsepõlves oli unistanud kitarrist. Leidis ühe soodsalt veebist ja tellis ära. Ma ei osanud midagi isegi arvata selle kohta. No ostku, mängigu! Aga nüüd ma kahetsen seda ükskõiksust,“ kirjutab Mall.
Naise sõnul ei ole mehel enam tema ega pere jaoks üldse aega.
„Söögilauas tinistab, suvilas tinistab, kui mina muru tema eest niidan. Ootan päeva, mil koju minnes mees pilli vannituppa on vedanud. Ka abieluvoodisse pole veel pill õnneks tulnud, aga kõik muud hetked.... Nagu arvutimängusõltuvus osadel, aga minu mees on oma pillist sõltuvuses,“ kirjeldab Mall.
Pillimäng ise enam niivõrd ei häirivat, sest mingile meloodiale saavat armastatu ikka pihta.
„Aga samad lood muutuvad tüütuks küll. Isegi selle ma võiks ju alla veel neelata, aga kas iga vaba hetk jääbki nüüd ainult pillile? Ei vii prügi välja, ei käi poes, ei tee süüa. Koeraga ma sunnin teda õhtul jalutama, sest hommik on juba ammusest ajast minu vastutus olnud. Kui lapsed trennides praegu käiks, siis ma vist ei saaks üldse hinge tõmmata. Praegu saan seda pillimängu saatel teleka ees ikka teha. Kui see lugu ja laul peaks pikalt kestma jääma, siis peab ta mingi hetk küll valima, kas kitarr või meie pere. Ei kavatse ma jäädagi seda vankrit üksi vedama – armastus või mitte!“
Kommentaarid (0)