Foto: Andra Nõlvak
Kultuur
22. mai 2020, 16:16

LUGEMISSOOVITUS | Lugu, mis paneb meid mõistma, kui hindamatud on kõige lihtsamad asjad elus

Kui iseenesestmõistetav on meie jaoks see, et saame oma last kallistada ja kaaslast suudelda? Kui palju me üldse sellele mõtleme, et see on tõeline kingitus? Ilmselt on vastus „mitte kunagi“. Vähemalt mina polnud kunagi varem sellele mõelnud. Ent mis saaks siis, kui me ei saaks nõnda teha?

Colleen Oakley romaan „Puudutuse kaugusel“ (Rahva Raamat, 2020) just sellest räägibki. Sellest nõnda igapäevasest kuid ühe inimese jaoks kättesaamatust asjast – inimpuudutusest. Peategelane Jubilee Jenkins on raamatukoguhoidja, kes põeb äärmiselt haruldast allergiat – igasugune inimpuudutus vastu tema nahka võib ta tappa. Ta on allergiline inimestele.

Aga siis ta armub, sellest ise esialgu aru saamata. Tal tekkib soov, et teda puudutataks. Kohe väga, isegi kui ta teab, et see võib ta tappa.

Kuidas suruda alla tundeid, mis on teinekord suuremad kui elu ise. Ja kas pole mitte nii, et kättesaamatu vili on see kõige magusam. Isegi siis, kui selle tagajärjed on ette teada ja hävitavad. Kuidas elada nii, et sa ei mäleta enam oma ema puudutust.

See on raamat, mis paneb kõige tavalisema asja elus uude valgusesse ja seda päriselt hindama. Kellegi puudutused pole kunagi olnud erilisemad, kui pärast seda raamatut!