Foto: PantherMedia/Scanpix
Uudised
24. mai 2020, 12:00

LAPSE KÕNE HILINEB? Abi saanud ema rõõmustab: „Minu kõnetu poeg hakkas rääkima tunniga!“ (4)

„Ma kukkusin musta auku. Keegi ei aidanud, ma olin täiesti üksi,“ meenutab Manona Paris kuue aasta tagust aega, mil nad abikaasaga Moskvast tagasi Eestisse kolisid ja nende kolmeaastasel kõnetul pojal diagnoositi autism. „Ühel poolt olid inimesed, kes ei uskunud seda diagnoosi, sealhulgas meie perearst. Teisalt jäik riiklik süsteem, kus taheti laps panna vaimupuudega inimeste hulka,“ sõnab ta täna.

„Ma kukkusin musta auku. Keegi ei aidanud, ma olin täiesti üksi,“ meenutab Manona Paris kuue aasta tagust aega, mil nad abikaasaga Moskvast tagasi Eestisse kolisid ja nende kolmeaastasel kõnetul pojal diagnoositi autism. „Ühel poolt olid inimesed, kes ei uskunud seda diagnoosi, sealhulgas meie perearst. Teisalt jäik riiklik süsteem, kus taheti laps panna vaimupuudega inimeste hulka,“ sõnab ta täna.

„Ma olen palju hiljem saanud teada, et Tristani kõnetus pidanuks häirekelli helistama juba märksa varem – aga me olime Moskvas ja kogu aeg rahustati, et pole midagi, küll hakkab,“ meenutab Manona, et küll põhjendati seda keelesegadusega, ülestimuleerimisega, sest vanemad räägivad liiga palju, ja nii edasi. „Hiljem olen kuulnud, et teiste sama diagnoosiga laste vanematele on öeldud, et liiga vähe tegelete ja räägite,“ sõnab ta.

Pärast lapse diagnoosi saamist sai Manona kätte paberilehe ja pidi ise asja uurima hakkama. „Autisminõukodadest ja muudest sellistest asutustest ei vastanud mulle keegi. Mulle jäi tausta uurides tunne, et nad olid need teinud enda laste toetamiseks ja kui see abi käes, uutest ei huvitunud,“ tundis ta toona ennast lööduna.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99