Ikoonimaalija Merle Talvik: „Mul on tekkinud selged prioriteedid, mis on elus oluline.“

Tänu juhusele ikoonide maalimisest huvitunud ja seda kunsti ise viljelema hakanud Merle Talviku sõnul on pühapildid muutnud ka tema mõttemaailma ja pannud paika väärtushinnangud.

Tallinna tervishoiu kõrgkoolis teadustöö aluseid ja ettevõtluskõrgkoolis Mainor individuaalset loovust õpetav Merle (49) reisis pisut enam kui kümne aasta eest perega Kreekasse. Muidugi ei saanud reisisellidel kahe silma vahele jääda väikesed ikoonipoed, millest mõne juures kunstnikud taieseid juurde lõid.

Ainult üks jumal«Tahaks üht osta, aga ei kujuta ette, mida abikaasa sellest arvab,» käis Merlel peast läbi. Nagu selgus, mõelnud abikaasa Mati sama. Olles samal õhtul teineteisele selle soovi välja öelnud, tormasid nad järgmisel hommikul ikoonijahile. Koos otsustati, et las saab selleks üks jumalaema kujutav teos.«Oleme mõlemad ristiinimesed,» kinnitab Merle. Tõsine õigeusklik oli aga abikaasa vanaema ja tõukejõuks hakata ikoone ise maalima saigi Valgamaal elanud vanaema matus.«Kuna kirikuõpetaja viis jutlust läbi nii eesti kui ka vene keeles, venis tseremoonia väga pikaks. Kui see lõppes, oli mul tunne, nagu oleksin puhastusrituaalist läbi käinud,» meenutab naine, kes tegelikult ise religioone ei lahuta. «Jumal võrdub minule loodusega ja jumal on kõigi jaoks üks. Oluline on, kas tunnetad kõiksuse jõudu või arvad, et oled ise väike jumal.»