MIDA TEHA? Kas tunnistada partnerile petmist või mitte? (4)

Esmane mõte, mis sellises olukorras pähe tuleb: aus ja viisakas on kõik ära rääkida. Teisalt tekitab see hirmu, et nii saan ise haiget ja teen haiget ka partnerile. Ükskõik kumb variant valida, peab olema valmis tagajärgedega silmitsi seisma.

Ülestunnistamise pooldamine või eitamine sõltub erinevatest asjaoludest. Omadus, mida sellised hetked eeldavad, on julgus endale otsa vaadata. Kas ma tahan teisele ära rääkida seetõttu, et siis ongi patt andeks saadud ja süda kerge, või seepärast, et saan aru: kõrvalsuhe on märk, et midagi on püsisuhtes viltu, tahaks seda parandada, mitte elada pettuses. Või ka teistpidi: kas varjan sellepärast, et ei taha teisele haiget teha, või hoopis põhjusel, et endal on hirm raske jutuajamise ja tagajärgede ees.

Mida otsust tehes kaaluda?

Seega on vaja enne otsustamist mõelda ausalt läbi hulk küsimusi. Kas ma olen harjunud emotsionaalselt rasketel teemadel kõnelema? Kui ei, siis kuidas sellist vestlust üldse pidada, kas minna koos paariterapeudi juurde? Kas olen valmis selleks, et mu elu võib muutuda, nt võib tagajärjeks olla lahkuminek või suhte säilides privaatsuse täielik kadu? Kas olen valmis taluma teise poole valu? Millised tavad olen lapsepõlvekodust kaasa saanud? On ju peresid, kus on palju saladusi, mida kõik teavad, aga keegi ei räägi. Otsus sõltub ka ootustest paarisuhtele – kas ideaaliks peetakse seda, et on totaalne usaldus ja lähedus, partnerit nähakse turvasadamana, või oleks see hoopis hirmutav, teise laskmist endale emotsionaalselt väga lähedale ei peeta õigeks.

Võiks mõelda ka nii: kui minu kaasa mind petaks, kas ma ise tahaksin teada või pigem ei huvita mind see, kuni kõik muu on korras? Millisest üleastumisest ma kindlasti teada tahaksin? Teate küll seda ütlemist, et ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse. Mõnikord aitab see head perspektiivi võtta.

Kahetsus olgu siiras

Paariterapeudid näevad tihti, et kõrvalsuhe tekib, kui püsisuhtes on midagi viltu. Juhuslikke afääre – kui tegemist pole joovastava aine mõjul juhtunud üheöösuhtega – on vähem. Tihti on ühel partneril niisuguses olukorras olulised vajadused – seksuaalsed, emotsionaalsed, tunnustusega seotud või muud – rahuldamata. Variant on seegi, et kodune õhkkond on pingeline, aga probleemidest ja endast rääkida pole kombeks. Siis minnakse oma ärevust maandama mujale, leitakse kõrvale keegi teine. Seega, kui kõrvalehüppe teinu vaatab peeglisse ja saab aru, et toimunu oli märk suuremast paarisuhteprobleemist, aga soov senist suhet jätkata on suur, siis mahavaikimisega probleem ei lahene. Tuleb võtta risk ja rääkida.

Kui otsustatakse rääkida ja soovitakse ka oma püsisuhet hoida, peab olema valmis pikemaks protsessiks. Kõrvale hüpanu peab siiralt kahetsema ja see ei tähenda pelgalt seda, et palutakse korra vabandust: «Käitusin jah nõmedalt.» Rääkimisel pole eales suhet parandavat efekti, kui eksinu tegelikult end süüdi ei tunne, näeb enda eksimusest suurema probleemina asjaolusid, mis ta justkui selleni viisid, ja süüdistab pigem teist. Jah, võib-olla on petjal küll välja tuua põhjendus, et aasta aega pole kodus mingit füüsilist lähedust olnud või et abikaasa ei tunnusta teda eales, ainult õiendab – ikkagi vastutab tema selle eest, et valis häiriva probleemiga toimetulekuks just kõrvalehüppe tee (mitte ei pöördunud nt seksuaalnõustaja juurde).

Ära tuleb rääkida peaaegu kõik

Kui otsustatakse üles tunnistada, tuleb olla valmis tõesti peaaegu kõigest rääkima, detailideni. On aga üks kindel erand: kõrvalsuhte seksiga seotud detailidest ei pea rääkima. Nimelt on leitud, et mida rohkem teab petetud pool seksiga seotud nüansse, seda suurema tõenäosusega võib sellest kujuneda püsivam hingeline trauma. Peab aga olema valmis rääkima, kellega oli tegu, kuidas kõrvalsuhe algas, miks jätkus, kuidas kohtuti ja kuidas varjati. Jah, see info põhjustab valu, aga on vajalik suhte taastamiseks. Tuleb olla valmis ka pikka aega näitama ja tõendama, et kõrvalsuhe ei jätku ja ollakse valmis pühenduma tööle püsisuhtega. Usalduse taastamine võtab väga palju aega. Peab olema valmis ka selleks, et tuleb näidata oma telefonikõnede aja­lugu, e-kirju jne. Samuti peab omavahel päriselt suhet analüüsima, vajadusel paariterapeudi juurest abi otsides. Kui see osa jääb ära ja püütakse minna kergemat teed (räägitakse ja nutetakse ühel õhtul hirmsat moodi ning järgmisel päeval tehakse nägu, et kõik on korras), on väga suur tõenäosus, et samasugune olukord juhtub taas.

Ka petetu peab pingutama

Teisalt peab olema ka petetud, haiget saanud pool valmis pingutama andestamise ja suhte parandamise nimel. Kui kõrvalehüppe teinud pool tajub, et nüüd jääb ta süüdlaseks aegade lõpuni, toimunu saab olema alati tema vastu kasutatav relv, viib selline olukord lahkuminekuni. See, keda peteti, peab olema valmis ka kuulama – ja teine rääkima –, mis on truudusemurdja põhjused suhtesse jääda. Kas need on rahalised? Või tundub talumatu mõte, et armukesega koos elades näeb lapsi harvem? Jah, on võimalik ka kokku leppida, et koos jätkatakse sõbralikult – mitte enam paarina, armastajatena – just laste pärast, aga see peaks olema ühine ja mõlemale sobiv kokkulepe. Nii ehk teisiti peavad mõlemad aru saama, et tuleb luua mingis mõttes uus suhe, mis lähtub võrdsusest, mitte pahategija ja ohvri staatusest, ning põhineb usaldusel.

Ootused selgeks suhte alguses

Tegelikult oleks kõige mõistlikum rääkida truudusetusest kohe paarisuhte alguses. Rahulikult, teineteist kuulates ja mõista püüdes. Mida kumbki üldse truudusemurdmiseks peab (mõnda võib häirida teise inimesega lõunatamine, mõne jaoks on piir voodisse jõudmine) ja kui midagi sellist juhtub, siis millist käitumist – kas näiteks puhtsüdamlikku ülestunnistust või rääkimata jätmist – eelistatakse. On võimalik, et partner sõnastab oma tingimused väga otse, näiteks: «Üheöösuhtest ei taha ma teada, aga kui sa jagad kellegagi oma sisemaailma, emotsioone rohkem kui minuga, on see probleem.» Selline jutuajamine aitab ka aru saada, kas meie arusaamad partneriga ühel suhte olulisel teemal üldse kokku sobivad.