Kuidas naised meestelt ülikonna üle võtsid

Esimene naine, kes teadaolevalt kandis pükskostüümi, oli Prantsuse näitleja Sarah Bernhardt (1844–1923). See oli valminud eritellimusel rätsepatööna, ent meherõivas naise seljas oli tol ajal ikkagi suur skandaal. Lahvatanud poleemika ei takistanud Bernhardt’l esitamast järgmist väljakutset soorollidele – 1899. aastal mängis ta Hamletit.

1914. aastal tutvustas oma esimest naistele loodud ülikonda Prantsuse moekunstnik Coco Chanel (1883–1971). Püksid komplekti ei kuulunud – see koosnes jakist ja põlvini seelikust. Chaneli tviidülikond tähistas pääsemist korsettidest ja pahkluuni ulatuvatest kleitidest ning avas ukse moodsa naise maailma. Peagi oli ilmne, et naised tahavad ülikonda kanda ja uuele riietusesemele on turgu.

Ei läinud kaua aega, kuni teine ikooniline Prantsuse disainer, Marcel Rochas (1902–1955) tutvustas veel ühte oma tol ajal täiesti ennekuulmatut kontseptsiooni: naistepükse. 1932. aastal võeti kasutusele Rochas’ naisteülikond. Tolleks ajaks tegi palgatööd juba 25% USA naistest, see aitas jõudsalt kaasa soolise lõhe ületamisele.

Naistele lõi pükskostüüme aina rohkem moekunstnikke, tuntud naised kandsid neid nii filmides kui ka avalikus ruumis. Näiteks ilmus Saksa näitleja Marlene Dietrich (1901–1992) kinoekraanile smokingiga ja USA inimõiguslasest esileedi Eleanor Roosevelt (1884–1962) kandis ülikonda avalikul üritusel.