Tiiu järjejutt | Kõige suuremadki ülemused luiskasid vikatit ja rohisid peedipõldu

Rita oli omaette pärl meie Fenoklubis. Kuigi ametilt on ta metsamajanduse insener, kandis ta oma õlul kogu toitlustamise raskust – kuni lõpuni välja, nii et ükski üritus ei jäänud tal vahele. Kui oli vaja, tegi valmis suure tordi. Ise rõhutas, et mis tal viga toitlustada, kui osavõtjate hulgas on nii liha- kui ka piimakombinaadi direktor – kõik laual oli ülivärske, leib-sai vahel täitsa soe alles. 

Pidulauad olid temaatilistest andidest lookas

Laua katmisel tuli arvestada muidugi aastaaja ja rahva lemmiktoitudega. Kevaditi olid meil menüüs edukalt üle talve hoitud saadused, sügisel jälle need, mis olid äsja aiast üles võetud. Ja et klubi läbiv teema oli ikkagi looduskaitse, siis pidi meie toidulaudki sellest märku andma ja klubiõhtul jutuainest pakkuma. 

Nii sai suvistel pööripäevadel serveeritud küll kama, küll klimbisuppi. Näiteks 1984. aasta suve sünnipäeval EPT Koondise saunsuvilas olid menüüs suitsukala, petipiim ja maasikatort. 

Jahindusseltsi majas peetud sügispeol pakuti aga kitsepraadi. Magustoiduks küpsetati sügiseti tavaliselt õunakooki. Ka külalisi tänasime hooajaliste kingitustega, näiteks Eesti Looduse peatoimetajale Ants Pajule valmistasime 1985. aasta sügisese pööripäeva puhul suure kartulikorvi ja täitsime selle sügisandidega. 

Talvisel pööripäeval olid piduroogade seas mulgikapsad, tangupuder, hapupiim, melissitee, nagu ka traditsioonilised nääritoidud. Sinna juurde kuulusid nääriennustused, näärilaulud ja ka Näärieide külaskäik. Meeles on 1985. aasta nääriõhtu piimakombinaadi puhkebaasis, kus külalisena osales telekommentaator Vambola Põder (1929–1993). Tolle õhtu suurima üllatuse oskas teha siiski ilmataat – läks nii sulale, et vesi lausa voolas.

Sulale kiskus ka poliitikamaastikul. Meenub ettevõtmisi, mis ajavad muigama juba sellepärast, et mida kõike tähtsad ametimehed meie klubis kaasa tegid! Liikmeteks oli meil ju ka Pärnumaa kõrgeid parteitöötajaid, ettevõtete-asutuste, kolhooside ja sovhooside juhte: Vändra katsesovhoosi direktor Rein Kõgel, Sindi sovhoosi direktor Andres Varik, agronoom ja Lõpe koolipapa Ilmar Tiismaa, Edasi kolhoosi agronoom Arnold Erm (1926–1993), Pärnu rajooni agrotööstuskoondise esimees Ago Soasepp. 

Kommunism ajas liiderdama ja jooma

Näen neid seiku vaimusilmas uuesti ja imestan. 

1986. aasta suvise pööripäeva tähistamisel Edasi kolhoosi jahimajas tegime kõik heina. Igas  ettevõtmises oli väike võistlusmoment sees ja nii ka seekord: rehapulkade valmistamise meistriks tunnistati karikaturist Hugo Hiibus, vikatiluiskamises oli aga osavaim projekteerija Endel Paulberg (1927–2008). Õppisime koos ka saunavihtu siduma ja lõpuks tegime jaanituld. Jaanipäeviti võistesime veel ratta veeretamises, köieveos, pastla viskamises. 

Ühel pööripäeval rohisime Sindi sovhoosis põldu, lipukirjaks oli „Surm umbrohule peedipõllul“. Kõik see oli lõbus! Lustiti, lasti end täiega vabaks. Ühelegi suurele ülemusele ei tulnud mõttesse, et oh, minul seda teha ei sobi, parem istun ja vaatan. 

Osalejate peas sünnitasid uusi mõtteid ja jäid oma elu edasi elama vaimuinimeste ülesastumised. Suure lugemusega sõnameister Hardi Tiidus rääkis kord, kuidas ühel saarel, mille nime olen unustanud, katsetati kommunismis elamist. Saareriik olnud nii rikas, et inimesed ei pidanud enam tööl käima. Oma vaba ajaga ei mõistnud nad midagi muud peale hakata, kui aina pidutseda, liiderdada, juua. Üles kasvas põlvkond loodreid, mispeale riik kehtestas taas kõigile kohustusliku tööl käimise. Üllatav teave ajal, kui tudengid andsid veel ülikoolis teadusliku kommunismi eksamit!

Saabus murdeline 1988. aasta. Puhusid uued tuuled, ühiskond hakkas muutuma. Poliitiline olukord huvitas kõiki ja kajastus ka Fenoklubi liikmete ja külaliste juttudes, lisades üritustele vürtsi. Mäletan Arved Haugi tehtud laulusõnu, kuhu mina olin sisse kirjutatud.  

Mesimumm on president 
ja hirmus karmi käega. 
Kõik Fenoklubi alamad 
vaid vett ja vilet näevad. 

Kuid hingelt on me Mesimumm 
just nagu iga teine. 
Ta karistab ja andestab
nii nagu iga naine.

Ma kommi talle pakuksin, 
head ehtsat karamelli, 
sest peale juunipööret küll 
ma šampust tal ei telli. 

Kui 22. septembril 1988 toimus järjekordne pööripäeva tähistamine, ei teadnud me veel, et see jääb meie viimaseks ametlikuks kokkusaamiseks. Peagi adusime, et samal viisil jätkata pole enam mõtet ja langes raske otsus Fenoklubi töö lõpetada. See oli nukker paratamatus. Tõsi, väikest viisi saime veel kokku, aga see polnud enam see.

Kui sulen oma klubimaterjalidega kaustiku, jään tihti niisama istuma. Mõnikord panen silmadki kinni. 

Minu ja mitme klubiliikme jaoks oli see pööripäevade tähistamise viisaastak üks säravamaid ja harivamaid aegu, mida möödanikust sooja tundega meenutada.

Järjejutu lõpp.