Tiiu järjejutt | Täiesti kinnine klubi lõi usaldusliku õhkkonna

Talvise pööripäeva võtsime vastu Kurgja talumuuseumis, kus toimus meie teine kokkusaamine. Jälle nautisid seda kõik, lustida saime seal Kurgjal üksjagu. 

Viisime lilled Carl Robert Jakobsoni hauale, tegime saanisõitu. Laual aurasid verivorstid, ahjukartul seapraega, piparmünditee. Lõbustama tuli meid näärisokk. Külalised Arved Haug ja Hardi Tiidus pajatasid vanadest kommetest.

Hardi juba oskas üllatada! Sealsamas Kurgja talus lauanurgal kirjutas ta kokku luuletuse, kuhu põimis kõikide sel õhtul osalenute nimed ja tegevusalad. Kohe toimus ka esmaesitlus tema enda eeslaulmisel tuttaval „Taade-riide-raa…“ viisil.  

Kui Hardi jõudis sõnadeni: „Holsting Jannu Linnutajas / juhib Jakobsoni maja. / Erm me põldur number 2 / pani küünla täna põlemaks!” olid emotsioonid juba täiesti laes. 

Hiljem lasime Hardi käsitsi kirjutatud laulusõnad ära trükkida. Ja kui jõudis kätte aeg tervitada saabuvat kevadet ja toimus klubi kolmas kokkusaam Uulu puhkekeskuses, said need salmid jagatud igale klubiliikmele. Üks armas mälestus kõigil tänini!

Kohtumine Uulus jäi ajalukku ka ses mõttes, et siis sai klubi oma ametlikud ristsed. Vahepeal oli nimeks pakutud veel Osooni ja Quatrat, aga seal kinnitati Fenoklubi lõpuks ära. Valikuga soostus kogu seltskond. Ristiisad olid Hardi Tiidus ja Jaan Eilart. 

Eilart, kes oli Fenoklubi kooskäimiste ajal Eesti Looduskaitse Seltsi asutamiskomitee esimees, kõneles sel korral teemal „Kevad, loodus ja inimesed“, Hardi sekundeeris oma mõttemõlgutustega. Imestasime taas, kui targad ja sümpaatsed võivad ikka mõned mehed olla! 

Vaat mis tähendab üks tark inimene!

Klubi liige Helgi Menšikov tunnistas, et Jaan Eilart – biogeograaf, maastikuökoloog, kultuuriloolane – on tema varjamatu lemmik. Muide, Eilart asutas 1958. aastal Tartus üliõpilaste looduskaitseringi, mis on väidetavalt vanim tudengite looduskaitseühendus maailmas. 

Helgile sümpatiseeris väga ka Eesti Looduse peatoimetaja Ants Paju (1944–2011), kes oli võtnud enda südameasjaks Krimmi eestlased. Nendest võis ta vesta lõpmatuseni. Helgi ütles: „Antsul on nii ilus hing!“  

Kui aus olla, kasutasin ma Paju Pärnus olekut ära ka väljaspool klubi. Palusin tal tulla kooli laste ja õpetajate ette esinema. Kasvatasin üksi kolme poega ja olin väsinud kuulmast üle õla heidetud määratlust „Ah need isata lapsed!“. Mulle tundus see ülekohtune. 

Ants Paju viis koolis läbi suurepärase vestluse. Sõnal on tõesti suur jõud. Hiljem ei kuulnud ma enam kordagi seda heidutav-häirivat märkust. Vaat mis tähendab üks tõeliselt tark ja sugestiivse kõnemaneeriga isik!

Tegelikult oli Fenoklubi kinnine ühendus. Liikmete arvu – üle kolmekümne ei võta! – panime paika ja nii ka jäi, rohkem kedagi juurde ei võtnud. Tänu sellele tekkis koduselt usalduslik atmosfäär. Nii-öelda kaitstud õhkkonnaga seltsiõhtud meeldisid väga omadele ja meie külalistelegi, kes söandasid üsna tihti rääkida rohkemat kui mõnel avalikult loengul.

Muide, me vältisime ka ajakirjanikke. Kogu selle aja jooksul ilmus kohalikus lehes Fenoklubist ainult üks teade ja seegi oli lakooniline info, et taoline klubi on ilmavalgust näinud. 

Mäletan, et üks ajakirjanik nuias minult mitu korda, kas ikkagi ei saaks kuidagi osaline olla. Ei saanud! 

Kõik tahtsid ufo kivi katsuda

Ma ei jõua mõistagi rääkida igast klubiõhtust – neid oli viie aasta jooksul kokku kakskümmend. 

Tagantjärele mõeldes nautisin ise paljutki. Kui uudse ja huvitavana mõjus filosoof Lembit Valt (1934–2008) globaalprobleeme mõtestades! 

Või nahaarst Rudolf Markovitš, kelle saatel käisime läbi Pärnu saunad ja saime teada, mis ja kui valesti miski seal tegelikult on. 

Geoloog ja tolleaegne teeneline looduskaitsja Herbert Viiding (1929–1988) tuli, Tallinnast Meriväljalt leitud ufo kivi kohvris. Kõik tahtsid seda kivi katsuda, mõni pani käe peale ja tundiski midagi. 

Tähetark Igor Mang oli ülimalt populaarne, poetess Debora Vaarandi (1916–2007) lummas nii oma isiksuse kui ka luulega. 

Hingeminevaks kujunesid õhtud ka oma Pärnu nimekate inimestega. Kunstnik ja luuletaja Luule Luuse käis oma loomingut lugemas, tervitades suve. 

Pärnu Muuseumi direktor Omar Volmer (1934–2002) vestis oma hobist ja elu armastusest, kellest ta oli mitu raamatut kirjutanud – indiaanlastest, nende elust ja kommetest. 

Mark Soosaar sukeldus koos meiega filmimaailma. 

Partei rajoonikomitee esimene sekretär Valter Udam (1926–2001) heitis valgust oma vastse näidendi „Vastutus“ sünniloole, Endla teatris seati see ka lavalaudadele. Tolle ürituse lõpul läks vabas vormis jutt sellele, mil moel suudab inimese vaim pika tööpäeva vastu pidada ja siis veel õhtul kirjutada. Keegi ütles kohe, et kohv, kohv, kohv! Udam oli aga värskelt naasnud Moskvast, kus üks meditsiiniprofessor oli soovitanud: „Kohvi jooge ainult hommikul! Kui vähegi võimalik, siis pärast lõunat enam mitte, siis on targem juua teed.“ 

Kahju on mõelda, et Valter Udam sai surma reguleerimata vöötrajal Tallinnas Magdaleena haigla ees. Jäi lihtsalt 74aastasena auto alla.