Eesti
7. mai 2020, 20:23

Valve Raudnaski kolumn | Kunagi tänati hea ja paremaga ajakirjanikke, nüüd hoopis arste

Ajakirjanik Valve Raudnask võrdleb erinevaid elunähtusi enne ja nüüd. Mis on teisiti? Kas midagi on ka samaks jäänud?

Mind on alati ärritanud see, kui keegi hakkab õiendama, et miks eestlane hoiab omaette, miks tal tänaval kogu aeg naerunägu ees pole, miks ta tervitades kaela ei lange. Nii võiks ju ka seda ette heita, et miks meil on tasane maa ja vähesoolane meri.

Aga näe, nüüd on käes aeg, kus omaette olemise eest saab kiita ja see lausa elu hinda maksab. Kuigi vahepeal püüdsime meiegi hakata tänaval igale tuttavale kaela langema ja kallistama ning „tere“ ütlemise asemel kiljuma.

Omaette hoidmine ei tähenda sugugi seda, et me häda korral kokku hoida ei oska. Nagu seda just praegu vaja on. Seda oli väga vaja ka 30 aastat tagasi, 15. mail 1990, kui intrid Toompead ründasid. Töötasin siis Rahva Hääles ja me palusime hiljem lugejatelt infot, kuidas rahvas nii ruttu Toompeale jõudis.

Mustamäel olnud nii, et eraautod ja taksod jäid trollipeatustes seisma ja hüüdsid rahvale: „Kas sinna?“ Kes ütles „jah“, see kutsuti kiiresti autosse. Seejuures avastanud ühe Mustamäe kohviku juhataja alles Toompeal, et ta on kodust sussides välja jooksnud. Üks Männiku teel elav proua istutanud parajasti aias lilletaimi, kui kuulis raadiost intrite rünnakust. Ta viskas kodukitlile mantli peale, haaras sinimustvalge lipu ja sai esimese möödasõitva auto peale.

Andres Ellamaa, kes oli siis tervishoiuminister, kinnitas, et arstid tahtsid küll Toompeale tulla, aga haiged jäid ikka voodisse. Mitmes toimetusele tulnud kirjas vaieldi sellele vastu. Mõnigi haige, kelle tervis lubas ja kellel riided käepärast olid, jõudnud samuti Toompeale.

Võimsat vaatepilti pakkus siis Vabaduse väljak! Järsku peatusid seal kõik trammid, trollid ja bussid ning rahvameri voolas Toompeale. Kui intrid, saba jalge vahel, sealt alla tulid, püüdsid nad koguneda praegusele Islandi väljakule (praeguse välisministeeriumi ette – toim). Siis oli see Lenini väljak, kus keskel seisis Lenini kuju. Aga ka see ei läinud läbi. Esra erataksod, millel olid raadiotelefonid peal, sõitsid sinna kokku ja andsid vahetpidamata signaali. Nii ei jäänudki intritel muud üle, kui Dvigateli varju tõmbuda.

Pärnu arst ja ühiskonnategelane Vaike Aller kirjutas, kuidas Pärnus leiti kohe bussid ja oldi valmis Tallinna appi sõitma. Aga selgus ka see, et vastaspool oli Pärnuski valmis tegutsema. Nimelt ilmus umbes Toompea rünnaku ajal sõjaväe esindaja Pärnu linnavalitsusse, pakkudes abi nõukogude korra taastamiseks ja ENSV lipu heiskamiseks.

Ants Salumäe Lippmaa instituudist kirjutas, et kui nad oma loosungiga „Stop occupation!“ Toompeale tõttasid, oli mõttes seegi, et viimati tuleb ka loosungivarrast kasutada. Tema hinnang sellele sündmusele oli äärmiselt täpne: „15. mail võideti Toompeal hirm.“

Kuna polnud teada, mida intrid veel ette võtavad, ja et rahvas ikka informeeritud oleks, organiseeriti nii raadiomajale kui ka ajakirjandusmajale kaitsemeeskonnad. Mäletan, et varsti lõhnas kogu ajakirjandusmaja ümbrus kohvist, kaneelisaiadest ja muust heast- paremast, mida ümberkaudsed elanikud kodust tõid. Meie, toimetuserahvas, saime kaitsjaid nii tänada, et värske, otse rotatsioonimasinast tulnud leht oli neil juba kell üks öösel käes.

Nüüd lõhnaksid lihapirukate, kaneelisaiade ja plaadikookide järele haiglad, aga koroonapisik ei lase niimoodi oma sümpaatiat välja näidata. Tänada ja lugupidamist üles näidata saabki mitut moodi. Kuressaare haiglale kogunes juba mõne nädalaga veerand miljonit eurot toetusraha ja ühtegi arsti ega õde ei tulnud sinna vägisi appi saata. Terviseameti hädaolukorra meditsiinijuhi doktor Arkadi Popovi auks mõeldi isegi mäng välja.

Kokkuhoidmiseks ei pea tingimata lauluväljakule kogunema. Ka omaette olles saab kokku hoida. Koroonatingimustes tähendab kokkuhoidmine seda, et igaüks märkaks inimesi enda kõrval, enda läheduses. Ühes „Prillitoosis“ oli lõik, kus Aivi Parijõgi käis Põlva kandis. Taevaskoja külas öeldi: „Pole meil must valgel nimekirju vaja. Igal mingil määral üksikul inimesel on külas nii-öelda oma inimene, kes aitab ja toetab.“

Koroonaga on raske leppida. Raske on leppida sellega, et kui seni on Saaremaa eestlasele tähendanud suve ja jaanipäeva, laupäevaõhtuselt lõhnavaid kaski ja pühapäeva hinges, nagu lauluski kõlab, siis nüüd pole see enam nii. Aga karmi kevadega Saaremaa ei lähe meile vähem hinge, pigem on rohkemgi meie kõigi asi.

Koroona on kaasa toonud ka midagi head. Nüüd saavad meedias sagedamini sõna teadlased ja arstid. Milline vaheldus meelelahutajate lahedale lobisemisele!