Voldemar Kuslap rändab mööda maailma kalmistuid: „Eks selleks hobiks peab natuke hull olema.“ (1)

Voldemar Kuslap (82) kasutab enda kohta väljendit tagasihoidlik maapoiss. Sealt ta tõepoolest kunagi alustas, ent järgnenud on pool sajandit laulja- ja näitlejatööd Estonia teatris ning lugematu arv kontserte ja kohtumisi nii rahvusvahelise kui ka koduste kultuurimajade publiku ees.

Abikaasade Voldemar ja Kaie Kuslapi Mustamäe kodu kaheksandalt korruselt avaneb uhke vaade üle tee asuvale Männi pargile. Seal istub sombuse taeva all muruplatsil skulptor Tauno Kangro „Mõtlev mees“. 

Pargiteed on üsna tühjad, et rahulikult mõtiskleda. „Rõõm on näha lapsekäruga emasid ja pensionäre jalutamas. Kohe nagu Gorki park meil siin,“ kiidab Voldemar oma kodukandi haljasala. „Aga aastavahetusel on siin küll tõeline Iraagi sõda,“ kirjeldab ta siis hommikuni kestvat tulemöllu. Kaheksandalt korruselt paistab toredalt koju kätte, millise linnajao elanikud esimesena paugutamist alustavad. Kõigepealt ikka Õismäe, siis järgnevat mustamäekad ja Kopli elanikud.

Viis aastat enne „Mustamäe valssi“

„1966. aastal olid Sõpruse puiestee ääres vaid mõned üksikud majad. Mäletan, kui siinkandis veel mustlaslaagrid peatusid,“ kirjeldab Voldemar aega, kui Kuslapitest said Mustamäe elanikud. See oli viis aastat enne, kui sündis „Mustamäe valss“, mille viis kummitab paljude eestlaste peas just tänu Voldemari nakatavalt heatujulisele baritonile.

Eriti on Voldemarile sellest ajast meelde jäänud improviseeritud jaanituled, mida süüdati vist küll musttuhat. „Kuna keskset lõket ei olnud, siis ikka vaatasime neid aknast ja külastasime abikaasaga mõnda ise ka,“ kirjeldab laulja igasuvist tuledemerd. „Kaukaasia mehi oli palju, nii et ninast kaljaproovi võtmist tuli alalõpmata ette.“